Blogi

On teisi, kus festival ulatub teadlikult üle mitme kuu, vahel isegi üle terve hooaja sügisest kevadeni. Need püüavad seista vastu üha teravduvale hüüumärkide diktatuurile, mis võimendub eriti lühiajaliste festivalide puhul, mil Robert Wilsonilt ja Arvo Pärdilt oodatakse vähemalt supernoovat. Aga on ka päris rahulikke festivale, kus kõik kulgeb omasoodu. Ärge mõistke valesti - see ei tähenda, et etendused algaksid sujuv veerandtund pärast õiget aega või et tribüüni metallelemendid oleks köidetud kokku vanade traksidega. Ei, kõik on professionaalne, ülimalt. Lihtsalt tempo on selline ... kaalutud. Chi va piano, va sano e lontano. Ühel sellisel festivalil käisime me Ene-Liis Semperi lavastusega "NO42 El Dorado: klounide hävitusretk" ja võib-olla on just sellest kehasse jäänud vaikne tempo põhjuseks, miks need read ilmuvad nädalapäevad hiljem.

Kujutlege -  Euroopa süda, ümberringi pea kahetuhandesed mäed, nende keskel avara promenaadiga järv, millelt tõusvat impressionistlikku udu läbistavad päikesekiired. Palmid (jah, palmid Šveitsis). Seda itaaliakeelset kantonit nimetatakse Vahemereks Alpides. Elanike statistiliselt keskmine vanus - 43 (tundub nagu 63). Keskmine palk - mõned tuhanded. Nagu ütles ühes intervjuus Rain Lõhmus: "Elan Lugano järve ääres, sest seal on sobilik kliima ja keskkond". "See on siis see koht, kus pole toimunud 800 aastat ühtegi sõda," ütles "Ema Courage'i" proovidest tulnud Rasmus bussis, kui olime ületanud Schengeni tulekuga funktsiooni kaotanud piiriületusjaama ja suundusime mööda mäekülgi voogavaid serpentiine Lugano poole. Miski siinses õhus meenutas kirgliku revolutsionääri Lenini lauset kirjas kodustele võitluskaaslastele: "Hinges olen ma teiega Siberi vangilaagris, aga kehaga, paraku, siin Šveitsis hotellis." Laevaga 10 minutit üle järve on koht nimega Paradiso. Vaikus ja rahu ja mõne aasta eest valminud ideaalilähedaselt sisustatud teater otse järve kaldal. Jah, ka meil oli Luganos hästi raske.

Teater NO99 on ju varemgi Šveitsis käinud. Aastaid võisid meie näitlejad Berni festivali "auawirleben"nimetada oma teiseks koduks - seal oleme mänginud "NO61 Iga eht südamelööki", "NO83 Kuidas näidata pilte surnud jänesele", "NO88 ГЭП-i" ja veel algusaegadel "NO93 Naftat". Tuntud headuses teatritehnikud, veatu logistika, rangelt peetud pausid töögraafikus, kõik nii nagu peab.

Festival FIT Luganos on ehk mahult tagasihoidlikum kui Bernis, kuid kummati sobis "NO42 El Dorado" oma tumedusega Lugano hõrku konteksti ülihästi. Midagi oli selle linna rafineerituses sellist, mis soodustas abstraktsust ja just abstraktsusele Ene-Liisi viimane lavastus inimeste tumetunge avades püüdleb. Publiku itaaliapärasest etenduseelsest žestidekoreograafiast kujunes tummine keskendunud vaikus ja siis tormiline vahelehüüetega aplaus. Pärast etendust istusime teatri ees, tühjad ja rõõmsad nagu ikka pärast õnnestunud lõppu. Teatri vestibüülis mürtsus Sorrentino "La Grande Bellezza" mõõtu tungide pilgar, kuhu näisid olevat kogunenud kõik siin linnas elavad vähegi noored. Pimeduses säras kuu. Mägede taga oli juba Itaalia, mis on Teater NO99-l veel vallutamata. Oli, mida tähistada.