no49
tõde, mida ma
olen igatsenud
TRAAT/NASTAVŠEVS
Esimese Harala eluloo pani Mats Traat kirja veebruaris 1961. Nii on ta ise öelnud. Poole sajandi jooksul on Traat neid elulugusid aina juurde kirjutanud ja nüüdseks on neid üle 500. Nad on avaldatud mitmes raamatus. Nad moodustavad omamoodi suurejoonelise sümfoonia. Midagi inimlikult võimsat on aastakümnete pikkuses pidevas keskendumises tavaliste inimeste eludele, mis nagu selgub, pole sugugi tavalised. Need väljamõeldud külas nimega Harala elanud väljamõeldud inimeste väljamõeldud elulood mõjuvad tihti palju elusamalt kui nii mõnigi paksuköiteline piltidega biograafia poeriiulilt. Nad mõjuvad tõesemalt. Need lühidad epitaafid on kirjutatud igaviku vaatekohast. Naljakad. Üllatavad. Traagilised. Täis ootamatuid ja liigutavaid detaile nagu elu ise.
Nende Mats Traadi proosaluuletuste toonis on miski, mis
vääristab iga inimest kui isiksust, neis on midagi mõistvalt lepitavat.
Kõigil on omad päevad ja tunded, pöörased või tasased, kuni lõpp toob
tõe. Just seda tooni ehk ongi kõige keerulisem ja kõige ilusam laval
nähtavaks teha. Ja selles toonis on miski, mis kaasajaga ootamatult
resoneerub.
Läti uue põlvkonna ilmselt märkimisväärseim lavastaja
Vladislavs Nastavševs (1978) on lavastanud Lätis, Venemaal,
Suurbritannias ja Austraalias. Lavastamist on ta õppinud Peterburi
Teatriakadeemias (SpbGATI) ning Londoni Kunstiülikoolis Central Saint
Martins. Enim tähelepanu on pälvinud tema tööd Riia Uues Teatris ja
Moskvas Gogoli Keskuses, kus ta on lavastanud Ivan Buninit, Mihhail
Kuzmini, Euripidest ja Rainer Werner Fassbinderit.
Lavastaja-kunstnik Vladislavs Nastavševs
Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater).
Esietendus on 13. septembril 2014 Teater NO99 suures saalis.
Etendus kestab üks tund ja 25 minutit, ilma vaheajata.
NB! Laval suitsetatakse, on sügislehti ja lehetolmu ning kostuvad valjud helid.
Viimane etendus 17. novembril 2015