no83,5
Aktsioon:
kohtumised


28. novembril 2008 sai selgeks, millest teater on tehtud. Tuli välja, et inimestest ja mitte töökohtadest. Oluline on kirg, millega inimesed teevad seda, milles nad head on. Ja oluline on kirg, millega inimesed tegutsevad siis, kui nad teavad, et nad ei oska üldse seda, mida nad tegema peavad, kuid õhtul kell 19.00 kõlab kolmas publikusignaal, uksed suletakse ning eesriie tõuseb.

Aktsiooni algidee oli lihtne: töövahetuspäev. Sääraseid üritusi tehakse korporatiivse identiteedi tugevdamiseks ja värskuse leidmiseks paljudes ettevõtetes üle kogu maailma. Ent teater on paljude kahtlejate arvamusest hoolimata siiski eriline koht. Jah, töökoha võib ju vahetada, kuid kunst peab sündima. Arvutused võib ju teha keegi teine, kuid kes loeb kokku maagilised "kuid"? Nii otsustati ka Teatris NO99, et ei tohi piirduda vaid ametivahetuspäevaga. Õhtul peab laval olema etendus. See tähendab kahte asja.

Esiteks seda, et kõik pingutavad kaks päeva selle nimel, et teater suudaks ka ootamatus olukorras tuua lavale ilma reservatsioonideta etenduse. Lavakujunduse idee peab olemas olema, lava ehitatud, kostüümid muretsetud, alusgrimm tehtud, heeblid paika lükatud, plakatid trükitud ja inspitsient peab ütlema: alustame! Kõik peavad mõistma, et teatri ainus eesmärk on teha teatrit. Mitte tegeleda kõrvaltegevustega: rentida ruume, teenida raha, olla sotsiaalne või olla kinnisvaraguru. Teater peab olema teater.

Ja see tähendab, et kunstiline idee peab laval publiku ees ka teostuma. Kui näitlejateks on kostümeerija, lavameister, videoinsener, turundusjuht ja teised, siis on oluline, et ka laval olev kunstiline idee vastaks sellele, kes laval on. Nii lõi Tiit Ojasoo etüüdide seeria kohtumistest, kus räägiti lugusid uute näitlejate eludest, aga ka näiteks kapoti-Arvo seiklustest marurahvuslase autol.