Telerama


Tati, aga super-närviliste kaadritega


/.../
Aubaneli kooli pilgeni täis spordisaalis mängitud Avignoni põhiprogrammi lavastus Eestist, Teatrilt NO99, näitas meile, kuidas minna selfie'dega äärmuseni ning kuidas see võib seonduda delikaatsete perekonna-asjadega. Nende lavastus kannab nime "N051 Mu naine vihastas". Siin loob pilt meie elu, eriti perekonnaelu. Lavastuse sõnatu proloog on suurepärane. Vihmamantlis ja ülikonnas kõhetu kuju siseneb rahvusvahelise standardi mugavustega hotellituppa. Hüpates ühelt mööblitükilt teisele, vaatab ta kõik üle, peseb neli korda käsi, silub juukseid, tõmbab end voodis kerra, kargab taas ärkvele, kontrollib baarikapi sisu. Jacques Tati, aga super-närviliste kaadritega ... poeesiat asendamas äng. Pimedus.

Silmapete


Valgus: toa on vallutanud eriilmeline seltskond: kostüümis daamist gootist teismeliseni, roosade prillidega nümfetist tagis motomeheni, kikilipsus mehest dressides ja nokamütsis tüübini. Eesmärk on lihtne: võõrustaja, digitaalne fotoaparaat käes, palub kõigil uuesti tema jaoks läbi mängida puhkusefotod, mille ta naine on kättemaksuks ära kustutanud. Igaüks leiab endale tegelaskuju: isa, ema, viie-aastane väike poiss ja kaheteist-aastane eelteismeline ja lisaks kõik turistid, keda sel paradiisisaarel kohati... Vannitoa klaassein asendab päikeseloojangut ja valge voodikate laintevahtu.

Eroto-nartsissism


Kogu seltskond lööb kaasa, mõtleb välja ja toob nähtavale stseene ja fotod neist ilmuvad vasakul suurele ekraanile. Publik naerab ühtaegu nii situatsioonide kui resultaadiks olevate fotode peale, ehkki fotod on ette valitud. Justkui möödaminnes lahatakse skalpelli täpsusega lahti perekonnaelu. On ilmselge, et ühel hetkel, kui mängujuht on selja pööranud, läheb käik käest ära. Näitlejad lõbutsevad ilmselgelt eroto-nartsissistliku selfie-maailma toimimiskoodi pea peale pöörates. Viiekümne esimese lavastusega 99-st (nagu ütleb teatri nimigi) näitab Teater NO99 oma teravdatud stsenograafia- ja tempo-, kehavabaduse- ja lavaplastika-tunnetust. Mis on kõik vaimustaval tasemel! Selle eest neile aplaus. Kuid nende lavastuse lõpp oleks väärt olema vähem ilmselge.

Emmanuelle Bouchez
Telerama
juuli 2015