Me tahtsime puhtad olla
15.12.2017
"Me tahtsime puhtad olla, puhtaks jääda!"
Nii ütleb peategelase kaksikõde Una. Ta ütleb seda keset sõda, tormi vaikses südames, jalutuskäigul oma kaksikvennaga Potsdamis, lossipargi kruus jalge all krudisemas.
Nende suhtel on ajalugu, nende suhe on nagu metafoor terve rahva püüdlusele puhtuse poole, puhtuse poole, mis oma olemuses ületab hämara piiri ja pöördub rüvetatusse, sellesse ühiskonna toimimise teise poolusesse nagu prantsuse antropoloog Rene Girard puhtuse-rüvetatuse kaksiknähtust nimetab. Una räägib puhtusest ühes ajaloolises kontekstis, aga meid ei huvita ju see ajalooline kontekst iseeneses. Las ta jääda ajaloolastele ja detailinautijatele. Meid huvitab holokaust, Einsatzgruppen ja juutide veri ukraina mudas, meid huvitab saksa rahva intsestuaalne puhtusepüüd, unistus tuhandeaastasest armastusest teistpool head ja kurja, Orestese ja Elektra vääriline armastus inimese kui sellise pärast - nii nagu ta on täna ja igavesti ning küsimuste pärast, mille ees me kõik seisame. Püüd puhtuse poole on siinsamas - vastuseisus raudteeehitusele ja põgenikele, aga ka vastuseisus jooksuürituste aegsetele liikluspiirangutele gentrifitseerunud neverlandis - et olla korraks publitsistlik, mida me lavastuses ei ole, sest tragöödia tee ei ole ajakajalisus vaid õudus ja kaastunne.