Kes ja kas on süüdi?

Lavastus „Heasoovijad” räägib süüst läbi süüdlase silme. Aga unustada ei maksa konteksti lavastuse ümber.

2006. aastal ilmus Prantsusmaal Jonathan Littelli „Heasoovijad”. Fiktiivse minategelase, SS-Obersturmbannführer Max Aue pilgu läbi Teisest maailmasõjast ja holokaustist rääkiv teos kujunes kohe pärast ilmumist fenomeniks.

Ehkki 900-leheküljelist monoloogivormis romaani on esimese hooga üsna keeruline lavastuseks sobivaks alusmaterjaliks pidada, on see varemgi lavale jõudnud. 2011. aastal lavastas „Heasoovijad” Armin Petras, toonane Berliini Maksim Gorki teatri intendant.

Enne Teatri NO99 etendust on teada, et see kestab kolm tundi ja on vaheajata. Ei ole küll festivaliteatri mõõtu hullus, ent on selge, et asja ei kavatseta publiku jaoks lihtsaks teha. Et näe, siin on teema, siin lahendus, indulgents ja katarsis – voilà, võite lahkuda! Ja seda on mitmes mõttes keeruline vaadata, üks oluline tasand on reaalne elu fiktiivse ümber.

Liigume mõttes NO99 kammersaali. Lavale tuleb roosas kampsunis Max Aue, kel on Gert Raudsepa nägu. Ta on publikule, vähemasti mõnele esimeses reas istujale ebamugavalt lähedal. Kuigi Littelli tekst on puhtalt süüdlase perspektiivist, antakse kohe lavastuse alguses sõna ohvritele. Selleks palub Raudsep publiku abi, kes loevad Rivka Josselevska ja Leslie Gordoni tunnistusi Adolf Eichmanni üle peetud kohtuprotsessilt.

Ent siis jääb vaid Aue. Pikk monoloog sõjast, kurjusest ja süüst mõjub oma kaalutletuses erakordselt jõuliselt. Kes on üldse süüdi? „Nii nagu Marxi järgi on tööline lahutatud oma töö tulemusel tekkivast toodangust, on ka genotsiidis või totaalses sõjas selle tänapäevasel kujul täideviija lahutatud oma tegevuse tulemusest,” arutleb Littelli romaanis Max Aue. „Tõid ju ohvri kohale teised inimesed, tema surma üle otsustasid kolmandad ja ka mahalaskja teab, et ta on kõigest väga pika ahela viimane lüli ning et tal pole vaja esitada rohkem küsimusi kui hukkamiskomando liikmel, kes peab maha laskma rahuajal igati nõuetekohaselt surma mõistetud inimese.”

Lavale astub Tauraite

Monoloog ei jää lihtsalt sõnadeks. Öeldut hakatakse kinnistama publikut kaasates. Etendusest on kulunud pea tund, kui lavale astub Tiina Tauraite. Toimuva hakkav mõjub esmajoones kui selge viide Littelli romaani läbivale mütoloogiale. (Meenutuseks: juba romaani pealkiri viitab „Aischylose” triloogia „Oresteia” viimasele osale „Eumeniidid”.) Tauraite kehastab Maxi kaksikõde Unat. Aga mitte ainult. Küllap on ta ka kättemaksujumalanna, erinnüs, kellest saab heasoovija, eumeniid. Maxis pole keeruline Orestest näha.

Tauraite palub publiku abi, igaühelt mõnd väikest tegevuslüli. Lõpuks laotub publiku ette nende enda kaasabil verine riitus. Väljatorgatud silmad, ihust välja voolavad soolikad, katteks muud eritised. Kogu kombinatsioon tekitab kohati üsna füüsilisi vastureaktsioone. Järelikult toimib.

Aga kes ikkagi on toimunus süüdi? Kõik või mitte keegi? „Teatavatel asjaoludel teeb iga või peaaegu iga inimene seda, mida temalt nõutakse; ja vabandage väga, aga on üsna ebatõenäoline, et kui mina ei olnud mingi erand, siis ei ole seda ka teie,” ütleb Max Aue. Kuid tuleb öelda, et ideena näib lavastuses valitud tee paremini toimivat kui reaalsuses. Nähtud etendusel (22.12) kippus stseen uppuma publiku kohatisse kihistamisse ja läheduses vilkuvasse telefoniekraani.

Enim küsimusi tekitas lavastuse viimane osa, kus Aue lõputu sonimise ja kujutluspiltide kaudu joonistub välja verepilastuslik suhe kaksikõega. Jälle on tal kõva. Ja jälle toimub allutamine (aga kes keda?). Vägivaldne seks, fekaalid, veri. Näitleja on vahetunud, Una tegelaskuju sulandub Maxi omasse. Maxi ja Unat ühendab küll alguspunkt emaüsa kujul, kahepoolne suhe ja vähemalt ühepoolne armastus, ent nad kannavad eneses erinevaid mõttemaailmu.

Kuna viimane osa sisaldab peamiselt aktide kirjeldusi, hakkab see viimaks tüütama. Mõnes mõttes tundub venitatud aeg ja õõv kontseptuaalselt põhjendatud, ent teisalt hakkab see lõpuks tööle pigem kui transgressiivse kirjanduse halvemad näited. Tervikuna ei kipu jällegi lavastuse tegevusliinide otsad kokku jooksma. Ometi võiks ju iga lavastus toimida ka eeltöö ja kavaleheta. Võib-olla mitte samal, vaid omal moel.

Te ei ole parem inimene

Aga see on kõigest võimalik tõlgendus, millele lisandub lahutamatult teine kiht: kontekst lavastuse ümber. Alustan pisut kaugemalt. Me teame, et #MeToo liikumine ei ole Eestis korralikult jõudu kogunud (veel või üldse?), ja kuidas saakski, kui puudub toetav pinnas. Kui leidubki inimesi, kes on nõus kasvõi anonüümselt oma lugu rääkima, võivad nad juba ette arvestada vähemalt teatud väljaannete iganädalaste „Me ausõna ei vihka naisi, aga” rubriiki kuuluvate lugude ja artiklitega, kust selgub, et „andekad inimesed ongi sageli halva iseloomuga”. Rääkimata klassikalisest ohvrisüüdistusretoorikast, millest on nii palju räägitud, et siin üle kordama ei taha hakata. Kuigi… Nojah.

Kui lavastusi vaadata kontekstita, sellesama mälukaotuse toel, mis tekib kohe, kui ilmub mõni kauni kõlaga auhind, siis oleme küllap jälle astunud sammu selle poole, kus loevad selle sõnad, kellel on võim, ja ohvritel ei ole isegi kohta, kus suu lahti teha. Ma ei kirjuta sellest seetõttu, et tuua fookusse Tiit Ojasoo kui inimese konkreetne tegu. Asi ei ole üksiku süüdlase või märtri (teadagi on neid vaatepunkte olnud nii- ja naapidi) isikus.

Põhjus, miks rääkida „Heasoovijatega” seotult reaalse elu kontekstist, on sisuliselt sama mis Hollywoodi ahistamiskaasuste puhul. Kuidas ja kas läheneda teostele, mille (üks) autor on inimene, kes on oma võimupositsiooni julmalt ära kasutanud? Ma ei tea ühtki lahendust, mis tunduks 100% õige. Jätta film või lavastus vaatamata? See on üks võimalus. Aga need ei ole ju ainult ühe inimese teosed. Ja tehtud teod ei vähenda kunsti väärtust. Aga vaadata konteksti arvestamata? Ma ei näe ka sellist võimalust. Selliste juhtumite puhul ei saa autorit teosest täielikult eraldada. Roland Barthesile mõtlemine ei aita. Sedapuhku on ümbritsev kontekst reaalne elu, mida omakorda mõjutab see, kuidas me kunsti suhtume.

Võimustruktuurid nende kunstiteoste taga on süsteem, kus on tarvis muutust tervikuna. Kui anda signaal, et kunstnik on puutumatu ja tema teoseid saab tõlgendada ainult asjana iseeneses, võimaldab see #MeToo lugudel jätkuda. Kuidas siis edasi? Võtame lavastaja, kes võib olla Tiit Ojasoo, aga vabalt ka mõne muu nimega. Lavastaja lavastab edasi. Ainult et pärast avalikuks tulnud vägivaldset juhtumit on tal võimalik kasutada oma tööd millegi olulise ütlemiseks. Olla osa ümbritseva paremaks muutmises. Tal on ühiskonnas sümboolset kapitali, tema valikud mõjutavad rohkemat kui ainult asjassepuutuvaid inimesi. Kas ta valib silmaklapid ja ohvripositsiooni või astub sinna, kus olla lahenduse, mitte probleemi osa?

Miks ma sellest räägin? Sest minu jaoks saab teos „Heasoovijad” selle konteksti põhjal veel ühe võimaliku tõlgenduskihi. Teate ju neid olukordi, kus keegi saadab korda mingi sigaduse ja leiab vabandamiseks midagi kõlavalt demagoogilist nagu: „Mis nüüd mina, kui… HOLOKAUST!” No „Heasoovijate” puhul mõjub valik üsna otseses mõttes nii. Ja kuidas hakkavad kõlama nüüd peategelase Max Aue sõnad „Teil võib olla minust rohkem õnne, aga te ei ole parem inimene”? Novot.

Keiu Virro
EPL, 28. detsember 2017