Marika Vaarik võitis publiku polehoiu


Lavastajapaari Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo ning dramaturg Eero Epneri järjekordne ühistöö, reede õhtul Nordea kontsertimajas esietendunud «Savisaar», oli õnnestumine. Publik tänas esietenduse lõpus näitlejaid püsti seistes, seda ei juhtu eesti teatris sugugi liiga sageli.

Aasta kõmulisem lavastus on kõigi lisadega antiiktragöödia, laval on ehtne koor ja näitlejad, maske asendab tänapäeval aga videopilt. Ka «Savisaare» lugu esitakse antiiktragöödiale kohaselt – on jumalate tahe, on kuninga tahe, on valik ja on inimesest suurem saatus, on valesti tõlgendatavad ennustused, mõrvad, reetmised.

NO99 teeb taas ajalugu, sest «Savisaar» on Eesti teatrimaastikul tähelepanuväärne lavastus, ja seda tänu nii loo jutustamiseks valitud suurvormile kui ka Eero Epneri dramaturgiliselt tugevale tekstile, mis pakub publikule nii naerutavad kilde kui sügavamat sisu. Seega vastab «Savisaare» tekst kõikidele antiiktragöödiale omasele tunnustele. Võrratu töö Epnerilt.

Marika Vaariku mängitav Edgar Savisaar on ühtepidi nii koomiline kui ka hale, kuid kahtlemata on tema kehastatav kuningas kinnisidee vangis olev inimene. Vaariku Savisaart saab vaadata ühe konkreetse inimese tragöödiana, kuid samas võib Savisaar olla lihtsalt üks kuningas, vana ja üksik mees.

Kuna «Savisaar» on antiiktragöödia, siis selles peaaegu et puudub lavaline liikumine. Seisavale-istuvatele Savisaarele (aga ka koorile) on sobivaks kontrastiks Rasmus Kaljujärve rulluiskudel lendav-hõljuv Fuuria.

Kõik eelpool nimetu on rosinateks, kuid rosinaid saia sees hoiab koos mõnusalt kuldne koorik, milleks sel korral on lihtne, kuid tabav lavakujundus ja kostüümid – Savisaare kuldne tooga ja lambavillast sussid, Kadri (Simson), Vilja (Savisaar), Kaja (Kallase) «Tantsud tähtedega»-kleidid ning Fuuria Oscari-peo sätendav kleit, rääkimata veripunastes rüüdes ja valgete pokuparukatega koorist.

Vaiko Epliku ja Jakob Juhkami muusika jääb Epneri teksti ja Seperi-Ojasoo lavastuse varju. Samas pakub lavastus mitut potentsiaalset hitti, seda nii Epliku kirjutatud laulusõnade kui haarava viisi poolt. Mõjuvad on nii Edgar Savisaare sõprade manamine šamaanitrummi saatel kui Jüri Ratase armuhüüd Kaja Kallasele, rääkimata Linnar (Priimäe), Joel (Steinfeldti) ja Taavi-Andruse «Tiigrikutsu» versioon. Nii et nalja ja muusikat saab ses NO99 muusikalis ikka ka.

Heili Sibrits
Postimees, 7. veebruar 2015