Teravad ja udused ülesvõtted hotellitoas

NO99 uuslavastuse “Mu naine vihastas” lavastajatel Tiit Ojasool ja Ene-Liis Semperil on kaheosaline plaan dramaatilise ruumi kasutamiseks.

Teatrit võib vaadelda kolme­elemendilise nähtusena. Esiteks teatrimaja, siis dekoratsioonidega lava, mis on kontrollitud näitlejate poolt, ning dramaatiline ruum, mis asub vaataja meeltes – lihtsustatult ettekujutus- ja kaasaelamisvõime, mida näitemäng saab aktiveerida.

Elamuste taaslavastamine. Hotellituppa ilmub mees (mängib Juhan Ulfsak), kel on mure. Troopilisele saarele viinud perepuhkuse pildid on fotoaparaadist ära kustutanud tema naine, kes vihastas.

Mees hakkab pilte taaslavastama seltskonna võõraste abil. Pilt lennukisalongist? Palun, tegelased istuvad voodiservale ja mees klõpsab päästikule. Pilt laintes hullamisest? Jah, lainete osa etendab selles päevatekk.

Situatsiooni tinglikkus on ilmne ning jääb mulje, et lahti hakkab rulluma üks armas jant. Ei saa küll aru, miks tegelased võtavad seda nõrka reaalsuse imiteerimist tõe pähe. Saalis hakkab neist lausa hale.

Samal ajal ilmuvad tehtud pildid lava kõrval asuvale suurele ekraanile. Mees lahkub, midagi talle ei meeldi. Seltskond noori, keda mängivad lavaka 26. lennu peatsed diplomandid, panevad püsti raju peo ning jätkavad pildistamist.

Nad heidavad kõrvale argimaskid ja hulga riideid. Korraga on tegevuse kood muutunud, nüüdsed pildid on väga realistlikud. Dramaatiline ruum defineeritakse ümber, haletsemisele seal ruumi ei jää.

Ruumi ümberdefineerimine. Lavaltoimuvat on samas raske jälgida, sest seda kõike on nii palju. Hea veel, et strobot vilkuma ei pandud. Samas, NO99 stiil vist ongi rääkida sotsiaalsetest asjadest mitte otsesõnu, vaid kujundi ja atmosfääri kaudu.

Mehele teeb haiget, et ta ei suuda meenutada detaile ühest sündmusest, soovitud teravate mälupiltide asemel ilmub ta vaimusilma ette vaid udu. Kuidas jõuda tõeliste mälestusteni? Nagu kuskilt lugesin, ütlevat havailased, et elu on seiklus ja ainult riske võttes jäävad alles tõelised mälestused. Lavalnähtavast psühhodraamast näib mehele tolku olevat, sest lõpu­stseenis kogeb ta lähedust Eva Klemetsi mängitud naisega.

Tõnu Lilleorg
Äripäev, 23. mai 2014