NO99 teeb "Ühtse Eesti" suurkogule mõttelise järje
Uue aasta märtsis, vaid kuuel korral, jõuab publikuni NO99 uus suurprojekt "The Rise and Fall of Estonia" - muusikaline lahkumispidu, kus teater NO99 näitlejad ja mitmed külalised teevad poeetilise, eepilise, intiimse, samas nukra ja siiralt halastamatu sissevaate Eestisse.
Tiit Ojasoo, saan aru, et "The Rise and Fall of Estonia" on mõtteline järg „Ühtsele Eestile“.
Mitte ainult "Ühtsele Eestile". Me oleme Ene-Liisiga tegelenud nn Eesti-uuringutega aastate jooksul mitmes lavastuses ja "Ühtne Eesti" oli esimene suurem vahefiniš. "The Rise and Fall of Estonia" on teine: me vaatame samale küsimusele teiselt poolt ja haarame mängu ka Euroopa konteksti.
Neid kahte projekti ühendab lisaks mõttelisele ruumile ka suurejoonelisus, vajadus väljuda tavapärase teatri raamidest ning haarata suuremaid masse.
Muidugi on ka erinevusi. "Ühtne Eesti" oli ennekõike meediaprojekt, mis tekitas ühiskonnas reaalse ohutunde ja kuhu me panime mängu kõik omandatud poliittehnoloogiad. "The Rise and Fall of Estonia" puhul paneme mängu kõik teatri vahendid. Ma arvan, et see tuleb tehniliselt kõige keerukam ning sisuliselt kõige vastuolulisem lavastus, mis me kunagi teinud oleme.
Millise tundega inimene peaks saalist lahkuma?
"See oli ilus, võimas, soe, suurejooneline ja poeetiline, kuid mulle tundub, et natuke veel ja Eesti asemel on mingi suvaline igav Ida-Euroopa provints."
Millest saite tõuke uueks suurporoketiks?
Sisemisest vajadusest. Kimbatusest, et meile meeldib Eesti – ja mitte rahvuslik-patriootlikus võtmes, vaid Eesti kui tõesti ilus ja kodune paik –, kuid siin elamine ja õnnelik olemine muutub iga aastaga järjest keerulisemaks.
"Ühtne Eesti" oli teatav mastaapne äratuskell, mis kutsus inimesi üles mitte lootma "kellegi teise" peale, vaid otsustama oma riigi üle ise. "The Rise and Fall of Estonia" astub siit sammu edasi: otsustama küll, aga millist riiki me siis tahame?
Ja võib-olla meil on Ene- Liisiga mania grandiosa. Oleme suuri projekte teinud enamjaolt Vanemuises, „Evita“ ja „Ruja“, nüüd tundsime, et võiks oma teatris teha väga suure hulga muusika ja väga vaatemängulise tüki.
Kuna tegu on muusikalise tükiga, siis kes on muusika autor?
Me ei kirjuta "The Rise and Fall of Estonia" lavastusele originaalmuusikat, vaid kasutame eesti heliloojate muusikat, nii klassikaliste kui ka poplaulude autorite loomingut. Kõik laulud on kõnekad ja igal lool on mitu taustalugu, tähendust. Tahamegi nende tähendustega mängida ja neid kasutada.
See lavastus on kindlasti paremini mõistetav inimestele, kes on elanud Eestis viimased paar-kolmkümmend aastat, võib-olla on isegi kauem. See lavastus on neile, kes on end kõige paremas mõttes lasknud loksutada Eesti elul.
Samas pealkiri on inglise keeles, millele see viitab?
Nokia kontserdimaja (Mõtlesite võib-olla Solarise keskust?) kutsutakse hellitavalt 80nendate Kanada kaubanduskeskuseks ja seetõttu on see sobilik koht just selle lavastuse mängimiseks, osaliselt inglise keeles mängimiseks.
Näitlejad räägivad inglise keeles?
Kohati kindlasti. Loomulikult täidame keeleseadust, tükk on vähemalt eesti keelde tõlgitud.
Kui kõik läheb hästi, siis pole kõik näitlejad eestlased. Nii et seal mingisugune keelte paabel tekib.
Samas ingliskeelne pealkiri räägibki keele ja kultuuri marginaliseerumisest. Mingil hetkel oli kosmopoliitusus ju kuritegu, tänasel päeval on see pigem võimalus vaadata ja käia maailmas ringi, töötada mujal. Ühel hetkel võib see olla ka ainus võimalus. Selle võimaluse ja ainsa võimaluse vahelisest pingest kõneleb ka "The Rise and Fall of Estonia".
6. märtsil toimuvad Eestis riigikogu valimised. Mängite "The Rise and Fall of Estonia" lavastust alates 23. märtsist, mil määral ja kuidas mõjutavad lavastuse sisu valimised?
Enne valimisi tõmblevad kõik poliitikud ja üritavad ära teha seda, mida nad vahepeal ära ei teinud. Meie elame ikkagi kogu aeg, mitte ainult valimiste eelsetel kuudel. Teisalt. Kui rääkida mõtteliselt järjest, siis „Ühtne Eesti“ oli kihutuskoosolek, siis tulekul on afterparty.
Me jätame endale õiguse ja võimaluse kasutada valimistulemusi.
Ühtse Eesti suurkogu kulud olid 2 238000 krooni, tulud 2 238000. Kui suur on "The Rise and Fall of Estonia" eelarve? Tegemist on ju suurejoonelise projektida.
Seda küll, tegemist on suurejoonelise projektiga. Ega Nokias mängimine pole kõige odavam, samas on see Tallinna suuremaid saale, kus meil on võimalik mängida. Meie sinna minek on omamoodi säästuprojekt – meie black-box on sama suur kui Nokia lava, põhimõtteliselt saame proovid oma majas ära teha ja ühe ööga kolida Nokia saali.
Arvud jään praegu võlgu. Suurusjärk on sama, kuid arv on väiksem.
Kui rääkida „Ühtsest Eestist“, siis kuidas te nüüd aja möödudes hindade „Ühtse Eesti“ õnnestumist?
„Ühtse Eesti“ õnnestumist on vara hinnata, liiga vähe aega on mööda läinud. Ja mis aspektist peaksime õnnestumist hindama? Majanduslikult me rikkaks ei saanud, millist ühiskondliku mõju see lavastus omas, see saab selgeks alles mõne aasta pärast.
Arvate, et oli mingi mõju?
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje.
Olen lugenud NO99 tutvustust "The Rise and Fall of Estonia" kohta. See on üsna süngetes toonides. Seal öeldakse, et Eestis tuntakse tõe asemel autoriteeti, vabaduse asemel pelgu ja igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust. Eesti on koht, kus millegi eest võitlemine on märk sinu nõrkusest ning Eestis matab kuivkempsu hais hinge. Aga mida head saab Eesti kohta
öelda?
Tsiteeritud kohad pärinevad tegelikult Friedebert Tuglaselt ja Tõnu Õnnepalult. Aga sarnaselt nendega tunneme ka meie end tegelikult Eestis paremini, kui me ilmselt kusagil mujal tunneksime. See ei ole mitte põlgus Eesti vastu, mis meis räägib, vastupidi: vaikne meeleheide, kui me näeme, et kõik see, mida me siin kalliks peame, kipub sõrmede vahelt välja libisema, ära kaduma. Eesti ei ole meie jaoks mitte niivõrd majanduslik, poliitiline, geograafiline või looduslik nähtus, vaid kultuuriline ja ennekõike – inimestevaheline. Ja selles, mis on välise surve all juhtunud Eesti inimesega, ongi põhiküsimus.
Kas välised olud murendavad inimeste vahelisi suhteid?
See aeg on ammu-ammu käes. Ma ei taha siin küll kultuuripoliitilist juttu ajada, aga lihtsalt näitena, mitte vingumisena, see kuidas kultuuriministeerium on suutnud tülli minna muuseumidega, muusikutega, teatriga ning need inimesed ka omavahel kõik tülli ajada, see on ju suhteliselt märgiline. Küsimused pole selles, et kultuuriinimesed tahaksid laste ja vanurite raha endale saada, nagu seda ütles Laine Jänes, vaid küsimus on selles, et võiks mitte inimesi mõnitada.
Kas see lavastus on kultuuriinimeste kaitsmiseks?
See on kõigi nende inimeste kaitsmiseks, kes tajuvad, et välismaal ei saa mitte ainult rohkem palka, vaid seal on ka huvitavam ning riik ja teine inimene suhtub temasse lugupidavamalt, kuid kes sellest hoolimata keelduvad veel Eestist lahkuma ning teevad kõik endastoleneva, et seda kummalist ja armast kohta kuidagigi taas jalule aidata. Neid inimesi on Eestis alati olnud.
Juba rohkem kui sada aastat on Eesti sloganiks olnud Euroopasse jõudmine, kuid samas eestlaseks jäämine. Ja hetkel, mil me kõigi märkide järgi tõesti Euroopasse oleme jõudnud, tuleb välja, et see pole enam üldse see Euroopa, kuhu me kippusime.
Ja kui Eestil pole enam võimalik vaimse kompassi ja pikema perspektiivi seadmisel loota mureneva Euroopa peale, siis tuleb mängu panna kogu vaimne kapital, mis meile aastakümnete jooksul on kogunenud. "The Rise and Fall of Estonia" tahabki teada, kas seda kapitali on veel jäänud, ja milline on tema väärtus maailma silmis.
Heili Sibrits
Postimees, 12. detsember 2010