TSOONi annavad välja teater NO99, Von Krahli Teater (www.vonkrahl.ee), Kanuti Gildi SAAL (www.saal.ee) ja NYYD Ensemble (www.nyyd.ee).
Tsoon nr. 1
Priit Raud: Tantsu puhul ei saagi teisiti läheneda, kaasaegsed koreograafi d ja tantsijad ei esita kellegi
teise poolt valmistatud libretot või käsikirja, vaid loovad algusest peale ise.
Peeter Jalakas: Misasi on üldse rahvuslik kultuuris? Kas minu juhitav teater teeb eesti näidendeid? Ei tee. Ent teisalt on kõik, mis me laval teeme, eestilikku päritolu.
Olari Elts: Kas sa mõtled nii, Peeter, et kui küsitud suunas absurdini edasi minna, võiks pärida, kas see või teine helilooja on eesti helilooja – kas näiteks Arvo Pärt on rohkem eesti või mõne teise riigi helilooja? Ja kas eesti muusika on eesti muusikute poolt esitatu või eesti autorite poolt kirjutatu? Interpretatsioonikunstides on säärane küsimus väga kahtlane.
Tiit Ojasoo: Ilmselt on väga paljudel inimestel raske aru saada just interpretatsioonist. Ma loodan, et ka teatris on hakanud jää liikuma, aga ma kuulen ikka ja jälle arusaama, et teatrilavastus on – eestlase või mitte-eestlase poolt kirjutatud – lugu, mida mängitakse või jutustatakse. Kui muusikas toimus arusaamade nihe juba rohkem kui sada aastat tagasi, siis teatris hakatakse ka nüüd tasapisi aru saama, et lavastus pole see lugu, mida räägitakse, vaid kuidas seda lugu räägitakse. Ma loodan tõesti väga, et jõutaks nii kaugele, et kui käiakse teatris, siis ei käidaks vaatamas lugu, vaid interpretatsiooni. Muusikaski on ju nii, et ma kuulan korraga nii konkreetset muusikapala kui ka
interpreteeringut.
Tsoon nr. 2
Kas teatris fi lmi lavastamine erineb kuidagi tavalisest fi lmitegemisest? Kui oluline oli fi lmi tegemise puhul truuksjäämine autori algmaterjalile? Minu loo tegevuspaigaks on fotostuudio, kus seltskonnaajakirja jaoks pildistatakse Eestisse naasnud tuntud pianisti Leo Saalepit, kes poseerib romantilise aktina kontsertklaveril. Ent ühel hetkel sekkuvad sündmuste kulgu varjud minevikust ja asi võtab ootamatu pöörde. Mis sind “Tabamata ime” puhul kõige rohkem erutas? Millest su fi lm räägib?
Tsoon nr. 3
Kus asuvad teie arvates praegu kaasaegse kultuuri keskused? Näiteks Euroopas? PR: See aspekt jääb Eesti puhul alati mingil määral kehtima. Aga mulle tundub, et 90ndatel oli see aktuaalsem. OE: Muusikas samuti. PR: Ei ole samas mõtet teha kuraatorfestivali, kui sa ei tea, mis mujal toimub. Võib-olla sellepärast, et ma olen palju maailmas ringi käinud ja vaadanud, on ka tekkinud kindlustunne ning nüüd püüame juba ise siin mingeid trende luua. Mitte ainult etableerunud nähtusi sisse
Tsoon nr. 4
A) Elus peab tegema vaid üht – surema. Inimene on vaba. B) Raha pärast ei peaks küll midagi ette võtma. C) Kui on igav, siis oma viga. Veebruaris mängitakse Von Krahli teatris tuntud Soome kunstniku Teemu Mäki (1967) taktikepi all valminud lavastust “Harmoonia”. Teos on pühendatud Eesti Vabariigi 90. sünnipäevale ja käsitleb ühiskondlikke utoopiaid. Uurime nüüd, kellele Von Krahl selle austava ja vastutusrikka ülesande usaldas.
Tsoon nr. 5
Stefan Schmidtke: Peaasjalikult küll, me ei saa rääkida ideoloogiast. Priit Raud: Selles mõttes küll on, et siis on midagi, mille vastu võidelda. Peeter Jalakas: Ma küsiksin hoopis: kas me ikka vajame kultuuripoliitikat? On meil säärast asja tõesti vaja? Priit Raud: On selge, et kultuuripoliitika on miski, mis ei saa kõigile meeldida. Mõned hakkavad seda koheselt ründama. Ehk ma mõtlesingi Berliini peale, kus kaasaegsele kultuurile on palju publikut.
