Blogi

vaguniakendest mööduvad paarikorruselised elumajad, Ameerika suurim kohtukompleks, Yankee pesapallistaadium, paar mall'i ja mitu McDonaldsit. Alles kuskil Melrose Place'i kandis märkasin, et mu vastas sõidab juba südalinnast saati noormees, dressipükstes põlvedel pehmes köites Euripidese „Bakhandid“ ja mustal nokamütsil säramas kuldsete tähedega „Arte o muerte“. See mingi mage mees ei olnud.

Just enne seda oli meil 19. tänaval kohtumine ühe teatriprodutsendiga. Produtsent saabus, nagu mõnes Tarantino filmis, jõulises kämblas suured pakid sularaha, mida ta just kellelegi toomas käis. Meid tutvustati temaga, et ta selgitaks meile, kuidas siin riigis teatriasjad täpsemalt käivad. Sellele linnale kohaselt oli jutt hämmastavalt avatud kaartidega, aga väga konkreetne. No nonsense. Tema lühike, kuid ülitihe ülevaade Ameerika teatriskeenest lasi taas mõista seda, mis kehtib ka Euroopas: kui puhas kommerts välja arvata, on kaasaegset teatriskeenet kujundavate inimeste hulk siingi tegelikult hämmastavalt väike ja isiklikud kontaktid on üliolulised.

Õhtuhämaras pubis Soho ja Noho piiril kohtusime ka ühe New Yorgi ülikooli professoriga, kes nägi suvel Praha kvadrienaalil „Ühtset Eestit“ ja arutas hiljuti oma õpilastega meie filmi „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“. Muu hulgas rääkis professor, kuidas siin linnas toimuvad näitlejate casting`ud. Ta on just alustamas oma uue lavastuse proovidega, nii et kogemused olid värsked.

New Yorgis on üks kohalik ajaleht, mis on keskendunud ainult näitlejatele mõeldud uudistele. Selle väljaande kodulehel sisestad info rollidesse otsitavate näitlejate kohta (vanus, sugu, tekstiga või sõnatu roll, tasustatud või tasustamata, muud täpsustused ja erisoovid), vajutad „send“ ja 24 tunniga saabub su inbox`i 800 portfooliot. Esmalt intuitiivne esmaselektsioon (kuidagi tuleb ju valida!). Sõelale jäänud sadakond kogunevad kõigist linna servadest casting`ule ja saavad pisut (viis, ei, pigem neli minutit) aega end tutvustada. Vahel neil veab ja kümmekond rollikandidaati kutsutakse komisjoni ette üheskoos ja nii on võimalik pikemalt silma paista. Seejärel langeb lõplik valik, mõned napid nädalad proove, esietendus ning närviline kriitikute hinnangu ootamine.

„Palju Eestis elanikke ongi? Mulle tundub vahel, et selles linnas siin on rohkem näitlejaks tahtjaid, kui teil inimesi,“ naerab professor, kuid see kõik tundub tallegi pisut üle mõistuse.

Laur Kaunissaare