Veneetsia biennaali küsimused Ene-Liis Semperile

08.06.2017

Kas Teie arvates on oluline lavastaja eelnev loometee ja mida tähendab Teie jaoks sõna "karjäär"?

Mul taust lavastajana on ilmselt suhteliselt ebatavaline. Tegelikult pean end kõigepealt ja eeskätt kunstnikuks. Teater NO99 loomisel oli üks olulisi momente soov ühendada oma loomingus erinevaid kaasaegse teatrikunsti, kaasaegse kujutava kunsti, kaasaegse muusika jne kvaliteete. 2000-date alguses olin ma aktiivne kontseptualist, esinesin oma videoteostega paljudel näitustel, kaasa arvatud 49-dal Veneetsia Biennaalil, Harald Szeemanni kuraatornäitusel “Plateau of Mankind” 2001 aastal. Samuti Veneetsia Biennaali Eesti rahvuspaviljonis. Reisisin tol perioodil intensiivselt ja osalesin paljudel suurematel ja väiksematel moodsa kunsti näitustel üle maailma. Mind esindasid galeriid Hamburgis, Viinis ja Tokios…Siis mingil hetkel pöördusin tagasi teatri juurde, asutades 2005 koos Tiit Ojasooga Teater NO99.
Inimestele meeldib asju lahterdada, niisiis saan aru, et mu senine “karjäär” mõjub küllalt veidralt: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus.
Kompositsioonielementideks teatris on valgused, helid, rütmid, värvid, näitlejate lavaline energia, laval kasutatavad objektid….ja aeg.
Aeg on see, mis teeb teatri kunstiliigina tõeliselt unikaalseks. Aeg, mis liigub alati ja pöördumatult ühes suunas, mis teeb võimalikuks ja eripäraseks ka vaataja positsiooni teatris. Ja mis annab meile suurepärased võimalused vaatajaga manipuleerimiseks.
Mind huvitab väga ka film. Ei saa välistada, et kunagi liigun edasi just selles suunas.

Naine, abikaasa, ema, lavastaja - milline on suhe nendesse teie riigis ja Teil isiklikult?
Need on erinevad praktilise elu tasandid…naisena olen siia sündinud ja mul pole ses suhtes saatusele etteheiteid, sooline kuuluvus pole mind kunagi milleski takistanud. Olen alati olnud vaba oma otsustes ja lähtunud kõiges ainult omaenda sisemisest äratundmisest. Mulle näib, et osadele meist on saatusest määratud tee olla kunstnik, ja sellisel tasandil ei ole vahet mees-ja naiskunstnikel. Küsimus ei ole soos, vaid oma nägemuses, samuti selles, kui sügavalt mingite teemadega tegeleda suudetakse.
Naine (wife) ja lavastaja ---kuna ma jagan nii elu kui tööd teise lavastaja Tiit Ojasooga, on see suhe mõistagi tulvil kirglikke vaidlusi ja dramaatilisi leppimisi, aga võimaluses jagada kõige intiimsemaid kujutluspilte enne nende lõplikku moodustumist peitub ka erakordne lähedus. Lisaks on meil kaks last. See on suur kingitus.
Lavastajana olen avastanud, et mõnikord on lihtsam töötada üksi ja mõnikord on parem teha seda koos. Sõltub visioonist ja konkreetsest ajahetkest. Videokunstnikuna aastaid tagasi soolonäitusi tehes sain täieliku kogemuse nii totaalsest vabadusest, kui ka sellega kaasnevatest riskidest. Nii et ma ei sea ei kunstniku ega lavastajana endale piiranguid, lihtsalt otsin pidevalt uusi võimalusi liita oma teadmised ja oskused üheks kunstiliseks tervikuks.

Millal te hakkasite mõtlema, et te tahaksite olla lavastaja? Ja millal Te tajusite, et Teist on saanud lavastaja?
Kujutlus endast kui lavastajast tekkis kuidagi loomulikult. See on seotud hetkega, mil märkasin, et lisaks vormilistele otsingutele huvitab mind lavastuse kui terviku allutamine ühele algideele, ühele nägemusele.
Sellise “totaalse” nägemuse tekkides tulebki võtta vastutus ja viia asi üksi lõpuni, s.o. hakata lavastajaks.