Inimene on neeger

Onu Tomi onnike” ole­vat omal ajal väi­de­ta­valt ini­mes­te sil­mad ava­nud ja maail­ma muut­nud. Tea­ter NO99 jul­geb ro­maa­ni­le tu­gi­ne­va la­vas­tu­se­ga sel­le­le vas­tu vaiel­da: maailm ei ole muu­tu­nud.

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, Harriet Beecher-Stowe'i romaan "Onu Tomi onnike" ei ole oma kirjanduslike kvaliteetide poolest just esmaklassiline. Mis teid siis paelus?

Ene-Liis Semper (ELS): Inspireeriv oli see absurdne positsioon, millelt kirjanik oma lugu jutustab. Tegemist on teosega, mis püüab ihust ja hingest seletada, et neegritel on ka tunded ning nad kannatavad samuti nagu valged inimesed. Kuid mida rohkem ta seletab, seda enam näib, nagu kõneleks tänapäeva loomakaitsja, kes kirglikult räägib loomade ahistamisest.

Kas romaani teatud nõrkus tegi teie töö raskemaks või vastupidi – kergemaks?

ELS: Kuna tekst on meie jaoks olnud sageli vaid käivitavaks momendiks, siis teksti algne kvaliteet ei seganud meid alustamast. Me käime alati tekstidega suhteliselt vabalt ümber, mõtleme tasandeid juurde jne.

Tiit Ojasoo (TO): Teksti kvaliteediga on antud juhul samamoodi nagu teksti ideoloogiaga. Kui autor rõhutab, et neeger ei ole loom, siis lõpuks hakkab see mõjuma risti vastupidiselt. Võrreldes näiteks Balzaci või Hessega on romaani kvaliteet tõesti kohutav, kuid ühel hetkel tundus, et see puudus muutub vooruseks. Tekib omamoodi miinusvõte: sa ootad, et hea ilukirjandusliku tava kohaselt peaks nüüd juhtuma nii, aga juhtub hoopis teistmoodi.

Romaan oli Nõukogude ajal kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Kuid miks teda lavastada nüüd, tänasel päeval?

ELS: Meid just erutaski mõte lavastada seda kaasaegses kontekstis ning vaadata, kuidas ta hetkel kõlama hakkab. Romaani läbiv mõte selle kohta, et kõik inimesed peavad olema võrdsed, saab tänases päevas juurde väga kujukaid nihkeid ja momente.

TO: Lisaks võrdsuse-murele oli romaani omaaegne populaarsus tingitud ilmselt tema Ameerika-vastasusest. Romaan oli nõukogude ajal tõlgitud kärbitult: välja oli jäetud olulisi osi, mis valgeid ameeriklasi kuidagi rehabiliteerisid. Tuleb kahjuks tõdeda, et ka meie jätsime need osad välja.

Kas see, et tegelasteks on mustanahalised, on teisejärguline?

ELS: Ei ole. Kellegi võõra, tajumatu ja kauge naiivne ja saamatuvõitu õigustamine on kogu loo käivitajaks. Sama probleem vaevas ju ka Harriet Beecher-Stowe'i, see pidev ebakindel pärimine: kuidas me saame kindlad olla, et nemad on samasugused nagu meie?

Mis tänases Eestis käivitas "Onu Tomi onnikest" lavastama?

ELS: Aeg-ajalt tundub küll, et see pole mingi privileeg, et ma pole must ori 19. sajandi USAs: peamise aja viibin ma ju ikka tööl. Okei, ma olen kunstnik ja saan enam-vähem valida, mida ja millal ma teen, kuid enamik inimesi on sõltumata nahavärvist sünnist saadik mõistetud töötegemisele. Teisiti ei vea välja. Lavastuse üks eesmärke võiks olla tekitada vaatajas küsimus, kuidas mu tänane töötegu selles kontekstis ka paistab ja kas vastus rahuldab mind.

TO: Paraku on Beecher-Stowe keskendunud rohkem inimsuhetele ja mitte niivõrd "tööle" kui säärasele. Selle lünga täidab antud juhul meie 240-leheküljeline kavaleht, mis on osa lavastusest ja mis sisaldab laiemat valikut sama teema käsitlusi. Beecher-Stowe aga on maailma ees seisvate probleemide lahendamisel nagu Miss Estonia: ta lahendab alati ainult poole probleemist. Ta ei näe, et keegi peab töö lõpuks ikkagi ära tegema. Orjus ei kadunud toona Ameerikas sugugi moraalsetel põhjustel, vaid neegrite tööjõu järele kadus majanduslik nõudlus, kui võeti kasutusele masinad, mis suutsid sama töö kordades edukamalt ära teha.

ELS: Nägin hiljuti Bilbaos Guggenheimi muuseumis päris mõjusat videoteost. Mulle tavaliselt ei meeldi sotsiaalsed kurbmängud, kus on filmitud vaest inimest, et Guggenheimi rikas külastaja tunneks end viieks minutiks haaratuna selle inimese saatusest, see aga sattus kuidagi õigele hetkele: pooletunnine film väikestest hiinlastest Osrami lambipirnitehases Hong Kongi lähedal. Äärmiselt tuim ja perspektiivitu elu. Nii lihtne see ongi. Lambipirn ei kasva puu otsas. On meeletu mass inimesi, keda valge keskmik kunagi ei näe, aga kes kõiki neid toredaid ja tarvilikke asju teevad.

Olete öelnud, et lavastus on "Kuningas Ubu" (2006/2007) edasiarendus.

TO: Ta on edasiarendus ühest küljest visuaalse poole pealt: Ene-Liisi veidrad inimest dekonstrueerivad maskid on leidnud täiustamist. Teisest küljest on edasi arenenud ka näitlejate mängustiil. Kui "Kuningas Ubu" oli rohkem kiljumine ja rämpsimine, siis siin võib...

ELS: ...täheldada ka teatud peenemat sorti nüansse.

TO: Oma osa on siin ka Beecher-Stowe'i vohaval lauseehitusel. Kohati oleme sellega kaasa läinud, kohati aga sellele jõuliste võtetega vastu astunud.


Eero Epner
EPL, 8. august 2009