no44
fantastika

KANGRO/ILISON


Meie kaasaeg ihaleb autentse järele. Isegi televiisoreid reklaamitakse selle järgi, kas see tekitab vaatajas "päris" tunde või mitte. Ehedad emotsioonid, naturaalsed materjalid, ökoloogilised toidud, "päris" olukorrad - see on meie kaasaja alati rahuldamatu iha. Kuid vahel (kui parafraseerida kirjanikku) on reaalsuse ainus võimalus säilida reaalsusena siis, kui ta põgeneb keset mängu.

"FANTASTIKA" on elav installatsioon. Laval on kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks: kuidas tekitada teatris "päris" suhtlus hoolimata sellest, et teater on kokkulepete kunst? Kuidas rahuldada kaasaja ihalust? Kuidas kõnetada neid, kes seisavad rohelises suburbias avatud ökopoe sabas? (Mikrorajoonis pakutakse samal ajal allahindlust puljongikuubikutele, infoletist on võimalik saada kingituseks pastakas.) Kuidas Šveitsi tihekülade elanikke, kelle seas püsib Facebookiga liitujate arv ebanormaalselt madal? Kuidas 31,4 protsenti elanikkonnast, kes Euroopa Liidus elavad üksinda? Kas piisab sellest, et teater on žanr, kus kunsti tegijad ja kunstist osasaajad jagavad ühte aega ning ruumi? Või on vaja midagi veel?

Mart Kangro jaoks on "FANTASTIKA" teine lavastus Teater NO99s. Tema lavakunstikooli tudengitega loodud lavastust "samm lähemale" on kirjeldanud mitmed kui erakordselt õrna ja helget lavastust. Inimestevahelise suhtluse jälgimine, võimendamine ja abstraheerimine on paljude Kangro lavastuste südamikuks. Nüüd töötab ta koos NO99 trupiga - draamanäitlejatega, kes tegelenud samade küsimustega 24/7.

Iga teater lõpeb kord. "FANTASTIKA" annab veel kaks etendust ja siis on kõik. Lavastus, mis küsib rohkem kui ükski teine teatri olemuse kohta, lõpetab nagu kõik tema eelkäijadki teatri Valhallas. Veel ainult neli korda pannakse meid olukorda, kus illusioon ja reaalsus segunevad. Kus näitlejad kõnelevad omal häälel oma mõtteid maailma, teatri, iseenese kohta - või kas nad ikka on nemad ise? Kes on näitleja laval? Kas siirus on teatris võimalik? Aga manipulatsioon?

Veel kaks korda lavastust, mis ei etenda midagi, vaid loob ühe uue olukorra. Olukorra, kus publik ja näitlejad saavad osa teatrist. Märksõnu? Kontseptuaalne kargus, emotsionaalne trummel, intellektuaalne mõistatus.


Lavastaja Mart Kangro
Kunstnik Marit Ilison
Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal või Jörgen Liik ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater)

Esietendus 25. aprillil 2015

PS Ja veel. "Kommunikatsioonivea ületamine on tänase päeva unistus ning seda viga nähakse igal pool," kirjutab Daniel Vaarik. "Aga võib-olla minnakse sellega ka liiale. Visates välja häire, viskad sa võib-olla välja selle, mis inimene on. Viskad välja selle, mis ta üksi olles oleks – viskad välja tema individuaalsuse. Häire ei ole tegelikult midagi muud kui märk, et on olemas eraldi inimene.

Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata.