no95
ki

TŠEHHOV/PEPELYAYEV

Aleksander Pepeljajevi lavastus “Kirsiaed” oli Anton Tšehhovi näidendi järjekordne tõlgendus, kus osalesid näitlejatena NO99 trupist Gert Raudsep, Kristjan Sarv ja Jaak Prints ning EMTA lavakunstikooli 22. lend.

"Kirsiaed. Komöödia vaatustes" toimus mitmes erinevas ruumis. Teatri suur saal oli jaotatud neljaks tsooniks, mis olid eraldatud tülleesriidega ning mille vahel publik jalutas. Etendus lõppes väikeses saalis, kuhu juhatati kogu publik. Tegemist ei olnud vaid tantsu- ega ka pelgalt draamalavastusega. "Kirsiaeda" olid haaratud nii liikumine kui sõna.

Aleksander Pepeljajev on Vene tantsuteatri lavastaja, kes pälvinud viimasel kümnendil olulist rahvusvahelist tähelepanu. Tema “Luikede järv” Von Krahli teatris (koos Peeter Jalakaga) võitis hiljuti USA nimeka Bessie’ preemia.

Pepeljajev on Vene kirjandusklassikaga varemgi teatris tegelenud. 2004. aasta kevadel tõi ta lavakunstikooli 21. lennuga lavale Tšehhovi "Kolm õde" ning 2005. aastal Soome Teatriakadeemia tudengitega lavastuse pealkirjaga "Idioodid Dostojevski järgi". Pepeljajev on rõhutanud, et klassika puhul huvitavad teda viisid, mil moel on võimalik neid lavastada mittetraditsiooniliselt ja näidata seega, et need tekstid on suuremad, kui kinnistunud arvamused lubavad oletada. Pepeljajevi "Kirsiaed" põhines arvukatel etüüdidel. Tema töömeetod erineb tavapärastest sõnateatris kasutatavatest meetoditest. Proovis tehakse etüüde sageli mõnel abstraktsel teemal, kuid tehtust nopitakse välja lavastuse kui terviku jaoks olulisim: mõni liigutus või kujund. "Kirsiaias" rääkisid näitlejad küll Tšehhovi teksti, kuid nad on seda ümber tõstnud ning tõlgendavad seda läbi väikeste etüüdiliste misanstseenide. Pepeljajevi käekirja iseloomustab tugevate kujundite kasutamine ning loo jaotamine väikesteks põnevateks fragmentideks.

Lavastuse kunstnik oli Eva-Maria Gramakovski.

Esietendus 23. september 2005.
Etendus kestis umbes tund ja kolmveerand. Etendus oli ilma vaheajata.

“Kirsiaia” lavastuse kohta on enne proovide algust Pepeljajev kirjutanud järgmiselt:

Nagu iga kanoonilise tekstiga, seisneb ka Tšehhovi näidendi juures peamine ülesanne selles, et püüda mõista, mil viisil on võimalik kuulda tema mittekanoonilist kõla. Loomulikult, kuna see vajadus, mis kutsus ellu “Kirsiaia”, on meist kaugel, ei ole võimalik taastada teose algset poleemilist energiat. Juba idee taastamisest on surnud ja lootusetu. Seepärast saavad töö teemaks puht-professionaalsed küsimused – kui näitleja elukutse kohta on võimalik sellist määratlust kasutada. Näiteks: kas on võimalik (metafoorselt) leiutada jalgratast jalgratta enda kui liiklusvahendi abil? Kas võib seda liiklusvahendit vaadata Fellini eeskujul kui vahendit erutuse loomisel? Mida me näeme, kui vajutame pedaalidele – primtiivse tantsu vormi; fantaasiaratta pöörlemist; valikuvabaduse illusiooni realiseerumist? Üldiselt võib öelda, et eelseisev kohtumine “Kirsiaiaga” saab vaevalt olema kerge ja mässuvaba, kuid tõotab see-eest intensiivset tööd näitleja aparaadiga ja kenakest kogust riski.