Blogi

Kuidagi teiselt planeedilt, insulaarselt. Umbes tunniajalises etenduses pani ta kokku ühelt poolt Ameerikas 1960ndatel sündinud konkreetse suundumuse kaasaegses tantsus, mille järgi igasugune liikumine (ka mitte-liikumine) on tants ning teiselt poolt New Yorgi erinevad subkultuurid nende kõige ettearvamatumates rõivastusdetailides. Vaatajatele Von Krahli saalis jagati kavalehed paarikümne subkultuuri nimetusega ja rusutud printsi ilmega Harrell kandis need minimalistlikult, detailitäpselt ja stoilise rahuga ette. Publik vaatas järjestikuseid otse laval toimuvaid kostüümivahetusi pilguga, nagu toimuks nende ees midagi täiesti loetamatut, mingi tundmatu rituaal. Ometi pani tõsidus ja keskendumine, millega Trajal esitamist aina jätkas ja jätkas, vaatajat edasi vaatama ja tajuma, kui oluline on etenduskunstide toimimisel kultuurikontekst ja selle tõlgitavus.

Siin Manhattani, Brooklyni ja Harlemi tänavatel ärkavad Harrelli esitatud subkultuurid, mille nimetused sulle Tallinna vaatajana pea midagi ei ütle, äkitselt ellu. Olulised pole isegi need konkreetsed New Yorgi subkultuurid ja stiilid ise - (igal pool on nad isesugused) vaid siinset okeaanset tunnet tekitav paljusus ning ... etenduslikkus. Williamsburgi hipsterite lähinaabruses sagivad hilisõhtuni musta mantli ja karvamütsiga ortodoksed juudid ja sealsamas kõrval jalutavad sajad eilse maratoni jooksjad, veel tänagi lõpetamismedal uhkelt kaelas. Iga newyorklane esitab oma subkultuuri ja nende kaudu esitab linn oma paljusust.

New York on globaliseerunud maailma minimudel. Kõik kultuurid, kõik rahvused, kõik rassid, you name it, sellest on klišeedeni kirjutatud. Ehkki see linn on ikka veel erand (New York ei ole Ameerika, nagu Berliin ei ole Saksamaa ega Tallinn Eesti), on maailm üha enam muutumas tema sarnaseks. Matemaatilise lihtsuseni korrastatud linnaruumis (tänavate-avenüüde horisontaal- ja pilvelõhkujate vertikaaltelg) liiguvad elementaarosakestena subkultuurid, moodustades ajutisi gentrifikatsiooni reeglitele alluvaid skeenekobaraid.

See on linn, mille intensiivsus ja tihedus on hämmastavad ja ometi just selles tiheduses mõjub New York täiesti eneseküllasena. Tuttav eestlasest Columbia ülikooli doktorant langeb rõõmuhüüatuse saatel kaela viimati aastate eest Pariisis kohatud serblannale, restoranis räägib keegi bangladeshlanna kõrvallauas oma tööst ÜRO arenguabiosakonnas, maailm on hämmastavalt väike ja ometi tundub tänavaristil seistes, et siin on kõik olemas ja võib-olla just sellepärast ei saa miski olla kaugemal kui Süüria või Saku. Kui New York aevastab, saab maailm nohu. Kui maailm aevastab, siis noh, maailm aevastab.

ÜRO peahoone vastas on USA esindus, mille fuajeest vaatab naeratades läbi klaasseina tänavale Barack Obama. Tema ametiaeg hakkab lõppema ja teda süüdistatakse Ameerika strateegilises taandumises. Üle tee paistab riigilippude rivi peale jaheda tuule kiuste New Yorgi soe sügisene päike ja presidendi pilgust paistab alliksaarelik "mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev".