Jeroen Versteele "Kõntsast"
18.11.2015
Jeroen: Mulle meeldis! Tegelikult oleks pealkiri võinud olla "Fun", mitte "Kõnts". Ma nägin näitlejaid, kes on äärmiselt teadlikud sellest, mida nad üksteisele teevad ja kuidas nad ennast esitlevad, ja kuidas nad naudivad jõulisi kujundeid, mida nad suudavad luua. Juhtpult on kogu aeg nende käes. Lastele meeldib mudas mängida ja ma olen kindel, et neile täiskasvanutele meeldis improviseerida ja olla koreografeeritud sellest kõntsases terraariumis. Teises osas mu tähelepanu siiski veidi hajus. Tundus, et näitlejad ei läinud enam edasi. Alguse pikad stseenid hoidsid mind rohkem kinni kui lõpus tulnud lühikesed pildid.
Eestis on viimasel ajal päris palju räägitud transgressiivsusest kunstis: kirjanduses, aga ka teatris. Mis on sinu vaatenurk, milline funktsioon võiks transgressiivsusel teatris olla? On see üldse teema?
Jeroen: Transgressiivne? See ei olnud transgressiivne. Miks sa nii ütled? Võib-olla inimesi häirib see, kui näitlejannad üksteise aluspükstesse muda loobivad. Aga samas, laste mänguväljakul toimuvad palju transgressiivsemad tegevused. Näitlejad omavad tegevuse üle täielikku kontrolli ning nende sihik on alati teatraalse efekti ja isegi humoorika tooni saavutamise poole. Ma olen näinud etendusi, kus on alasti tantsijad ja nende peale kallatakse sadade liitrite kaupa oliiviõli. See ei olnud samuti transgressiivne. Transgressiivne käitumine oli lavadel moes aastakümneid tagasi, vähemalt nii ma olen kuulnud - inimesed tulistavad püssiga endale kätte, esitajad lasevad verel tilkuda valgele vaibale, millel nad kõnnivad, tantsijad jooksevad tundide kaupa, kuni on füüsiliselt täiesti kurnatud. See on veidi igav - mida transgressiivset on veel meie hullus maailmas, mis pakub iga päev täiesti enneolematuid fakte inimkäitumise transgressiivse poole kohta. Olulisem tundub proovida defineerida need väärtused, mis jäävad alles pärast transgressiooni, mida me tunneme kogu aeg oma päriselus.
Sa oled ilmselt näinud palju rohkem teatrit kui meie. Mis on sinu arvates kaasaegses teatris olulisemad kunstilised rõhuasetused? Ja milline on teatri sotsiaalne või poliitiline roll tänases Euroopas?
Jeroen: Ma näen, et Saksamaal kasvab järjest huvi dokumentaalse ja nn poliitilise teatri vastu - seda ühest küljest. Teisest küljest naasevad teatritesse täiesti ohutud ja modernistlikud klassikaliste näidendite tõlgendused. Ma ei tea, teatrit toodetakse nii tohututes kogustes, et üldistusi on keeruline teha... Aga ma loodan, et teater ja kunstid suudavad väljendada mitte ainult oma moraalset ja esteetilist üleolekut vastandusena umbsele ühiskonnale ja/või parempoolsele poliitikale, mida nad soovivad kritiseerida... See on liiga lihtne. Kunstimaailm tunneb seeläbi mõnu omaenese edevusest ja tekitab mingisuguse subrühmituse, mis on liigagi kindel iseenese tähtsusest: meie oleme need head. Noh, maitseasi. Oleks cool, kui me suudaksime kunstides edasi arendada empaatia, üllatuse, tarkuse ja emotsioonide vorme ja näiteid.
Danke, Jeroen!
Küsis Eero Epner