Belgia-Prantsusmaa turnee. Mis on teatri võimalus uues olukorras
08.12.2016
Kui me seitse-kaheksa aastat tagasi festivalidel käisime, oli õues igavene suvi. Viini, Berliini ja Budapesti tänavad kihasid inimestest ning paljud neist tunglesid teatrite sissepääsude juures. Festivalid kasvasid iga aastaga suuremaks, kuid ei kaotanud kvaliteedis: olulisi lavastusi jätkus kõigile, pressikonverentsidel istusid kümned ajakirjanikud, publikuga kohtumised lõppesid sageli vaidlustega, mis kandusid öhe, kui lõpuks väsinult publik ja teatritegijad soojas suveöös istusid ning Heinekeni juues ilma tähtedeta taevasse vaatasid.
Meie esimene etendus algas 20 minutit liiga hilja, sest metroos oli pommiähvardus ja oodati hilinejaid. "See on igapäevane," ütlevad kohalikud meile lohutuseks. Inimene harjub kõigega, isegi terroriga. Samal päeval on linnas pantvangidraama ning kui kesklinna sõites proovin üles lugeda automaatidega mehi, lõpetan 40 juures. Seljakott on muutunud backpackerite vabaduse sümbolist julmaks ähvarduseks, pean selle avama iga kaubanduskeskuse uksel turvamehele, kes tänab mind elegantse Merciga. Hiljem õhtul kuulen, et Villeneuve'is oli üks meie seast hakanud igavusest tänaval patrullivaid sõdureid jälgima, kuni ta kinni võeti ja jaoskonda viidi. Automaadiga mees seisis tema ette ja küsis kuus korda, kumma põlve ta läbi laseb. Põlved jäid terveks. Aga midagi muud on purunenud.
Mis on teatri võimalus selles uues olukorras? Ma ei tea. See küsimus näib naeruväärsena. Milline tervemõistuslik inimene hakkab keset pommiähvardusi, radikaale, läbilastud põlvi ja 40-tunnist töönädalat küsima teatri mõtte kohta? Aga midagi me ju teeme. Millegi eest meile makstakse. Iga kassapidaja paneb natuke kuu jooksul kõrvale, et meie, teatraalid, saaksime selle endale ja selle eest midagi teha. Mida me teeme?
Nanterre'i teatris ei ole vist kümme aastat remonti tehtud. Või kakskümmend. Ta meenutab mõnda hüljatud Eesti kultuurimaja, mis ei ole lagunemas, kuid milles puudub glamuur, on vaid 80ndate arhitektuuri vaimus korpus, mille sisse tuleb teha üks teistsugune pesa.
Esimesel päeval tervitatakse meid teatri fuajees. Kõik kohalikud on kohale tulnud ja ütlevad oma nime ning isegi kui me neist paljudega enam kordagi ei räägi, oleme korraks saanud kokku. Nende peanäitejuht, rahvusvaheline staar Philippe Quesne käib inimeste vahel ringi pehme tallaga tennistes ja sinises pulloveris ning teeb nalja. Tema ja tema kaastöötajad said selle teatri mõned aastad tagasi. Riik korraldas teatrisüsteemi ümber, igavesti oma kohale naelutatud peanäitejuhtide asemele tulid konkursid ning võitjad said õiguse teha teatrites enda laadis kunsti järgmised neli aastat. Nad võivad ka hiljem kandideerida, kuid mitte lõputult. Vereringe läks Prantsuse teatris käima, ja nemad maandusid siin − Pariisi äärelinnas, kuhu kesklinnast sõidab rong 12 minutit, kuid ometi on see paljude jaoks liiga pikk aeg. "Meil on probleem," ütleb tehniline direktor, "inimesed ei viitsi metrooga teatrisse sõita". Ta ei ole liiga kurb. Nad teadsid, et see on probleem, kuid nad tahtsidki tulla siia, kontorihoonete keskele Pariisi eeslinna. Neil on siin asi ajada.
Meie päevane etendus lõpeb juba kell viis. Tunni aja pärast algab siinne õhtune etendus, üks Quesne'i varasem lavastus. Istume sööklas, sööme hautatud porgandit ja vaatame, kuidas La Tribune'i juures istuvad paarkümmend inimest ning vaidlevad elavalt meie lavastuse üle. Kümme, kakskümmend, nelikümmend minutit järjest. Siis läheme väikesesse saali ja vaatame, kuidas räägitakse lugu Serge'ist, kelle õhtuid täidavad katsed teha teistel inimestel tuju heaks, rõõmustada neid väikeste žestide, leiutiste ja eriefektidega. Lava on täis inimlikkust: kohmetust, rõõmu, leebust, häbelikkust. Quesne ütles kunagi, et ta soovib teha lavastusi, kus ei oleks konflikte. Kogu teatriajalugu põhineb konfliktide lavaletoomises, kuid Quesne'i see enam ei huvita. Etendus kestab tunnike, võib-olla natuke kauem. Väljume keldris asuvast saalist, tõuseme pinnale, seisame taas keset fuajeed. Vaatan ringi. Midagi on nad siin väga õigesti teinud. Keset seda kõledat hoonet pingutavad nad iga päev selle nimel, et maja oleks täis inimlikku kokkupuudet. Nad ei ole siin mugavusest, traditsioonist, harjumusest või enesega rahulolust. Ma ei näe nädala jooksul mitte ühtegi tükki sametit, mitte ühtegi disainlampi. Keegi ei räägi midagi publikuarvudest, teatripreemiatest või teatri priviligeeritusest. Nende mängukava ei ole täidetud Teatriga, vaid millegi muuga. Ma ei küsi, aga mulle tundub, et nad teavad, miks nad kassapidaja säästud võtavad ja sellega Pariisi eeslinnas teatrit teevad. Teavad väga täpselt.
Seisan supermarketi ees, minu seljakott on täis hispaania mandariine ja prantsuse juustukesi, ma vaatan kerjust, kes ootab annetusi. Kaugusest on kosta laste käratsemist. Kõnnin sinnapoole. Lasteaias tormavad lapsed ringi ja lihtsalt karjuvad. Võib-olla langeb praegu üks hegemoon maailma ajaloos, kuid kui Euroopa mõte on olnud hegemoonias, siis las ta langeb. Päike muutub järjest soojemaks, keskpäev läheneb. Hiigelsuurde kontorihoonesse sisenevad järjekordsed tuhat inimest.
Eero Epner
Pariis, 8. detsember