Blogi

Lisaks oma etenduste mängimistele vestlesime me Prantsusmaal ja Belgias ka paljude kohalike kolleegidega. Mõni neist väga huvitavatest vestlustest sai ka kirja, näiteks Didier Thibaut'ga, kes juhib Villeneuve d'Ascq'i teatrit, kus meiegi mängisime. Mida te teate Prantsuse teatrist? Meie igatahes mitte liiga palju. Didier räägib sealse skeene ülesehitusest ja esteetilistest traditsioonidest. Ja muidugi ka Front National'ist - kuidas saakski Põhja-Prantsusmaal olles teisiti.

Teater La Rose des Vents, mida te juhite, asub Villeneuve d'Ascq'is. Me mängisime just kaks etendust lavastust „Mu naine vihastas” teie programmis. Me oleme vaid mõne kilomeetri kaugusel Belgia piirist. Palju on räägitud sellest, kuidas 1980ndate aastate flaami teatriskeenest on kujunenud Euroopa kaasaegse teatri meinstriim. Kuidas teie siin Belgiaga ja sealse teatriesteetikaga suhestute?

Meie teater on riiklik lava (scène nationale). See on väga selgete ülesannetega teatritüüp. Samas on meie teater piirideülene. Me asume mõne kilomeetri kaugusel Flandriast ja mõne kilomeetri kaugusel Vallooniast. See maja on alati (vähemalt 80ndatest-90ndatest aastatest) seisnud näoga Belgia, eeskätt Flandria teatriskeene poole. Ma ütlen tavaliselt, et La Rose des Vents on kõigist riiklikest lavadest kõige belgialikum. Meie hooajaprogramm on riiklike lavade hulgas ebatüüpiline. Siin võis juba aastakümnete eest näha suuri flaami kunstnikke nagu Jan Fabre, Wim Vandekeybus või Alain Platel. Me oleme olnud väravaks, mille kaudu Flandria skeene siseneb Prantsusmaale.

Prantsuse teatrimaastikku ja ka prantsuse kultuuri laiemalt peetakse pigem eneseküllaseks, hermeetiliseks. Kui Prantsusmaal asuva teatri kunstiline juht – kuidas te sellist olukorda selgitate? Millest see tuleb?

Prantsuse teatri keskmes on üldjuhul tekst ja näitleja hääl. Just mitte tema keha, vaid tema hääl. See kõik tuleneb ajaloost. Tekstitraditsioon ja teksti kaudu teatri lugemise koodid on siin väga vanad ja viib 17. sajandisse. Prantsuse teater on kirjanikuteater, luuletajateater.

Lisaks sellele on prantsuse teatrihariduses keskne just näitlejaõpe, milles rõhutatakse mitte teatri kehalisust, vaid intellektuaalsust. Sellise näitlejaõppe tõttu on teater Prantsusmaal pisut „akadeemiline”. Eriti suurtes teatrites.

Prantsusmaa pole pisike Flandria, kus pole siseturgu ja mille keel on siiski väike keel. Võib-olla just seetõttu leiutasid just flaamlased lavaesteetika, milles sulandub tants, teater, kujutavad kunstid ja kehalisus. Nad leiutasid keele, mis toimib kogu maailmas. Ega neil ei olnudki muud valikut, sest majanduslikult nad lihtsalt pidid mängima ka rahvusvaheliselt. Ja selline universaalne vorm võimaldas seda väga hästi.

Prantsuse teatrit näeb rahvusvaheliselt harva sellepärast, et juba prantsusekeelne kultuuriruum ise on piisavalt suur turg. Seepärast on tugev kokkupuude rahvusvahelise skeenega hakanud toimima alles viimastel aastatel. Kuni 2000ndateni oli Prantsusmaa pigem endassesulgunud ja erandiks olid vaid mõned üksikud teatrid nagu näiteks meie La Rose des Vents.

Aga rahvusvaheliste mõjutuste juurdumine on endiselt aeglane, sest muutumatuna püsib prantsuse teatriõppesüsteem, mis ei uuri teatri suhet pildi, tantsu, kehalisuse, kujutava kunstiga.

Prantsuse teatrihariduse kese on näitlejaõpe. Rõhutatakse mitte teatri kehalisust, vaid intellektuaalsust. Sellise näitlejaõppe tõttu on teater Prantsusmaal pisut „akadeemiline”. Eriti suurtes teatrites. Prantsusmaal ei saa näiteks ka õppida lavastajaks. Ega ka dramaturgiks. Sellist asja ei ole olemas. Eeskätt õpetatakse näitlejaid, kellest mõnest siis saab lavastaja. Või saab lavastaja trupijuhist. Paratamatult reprodutseeritakse niimoodi oma loomingus sedasama omandatud tekstikeskset näitlejaõpet. Selline on meie traditsioon.

Tänapäeval on siiski juba üksjagu truppe, kes töötavad teisiti, aga nad ei ole institutsionaliseerunud.

Millist laadi institutsioonidest Prantsusmaa teatrimaastik koosneb?

On kaks suurt perekonda. On riiklikud draamakeskused [centres dramatiques nationaux]. Neid on Prantsusmaal umbes 40 ja neid juhivad näitlejatest kujunenud lavastajad. Ja siis on riiklikud lavad [scènes nationales]. Neid on umbes samapalju, aga neid ei juhi mitte kunstnikud, vaid kunstilised juhid. Meie teater on üks sellistest. Tegu on kahe täiesti erineva maailmavaatega. Riiklikud draamakeskused on lihtsalt teatrid, samas kui meie missioon on näidata erinevaid kunstivorme, ka tantsu jne. Praegu, mil kunstivormide sulandumine aina hoogustub, väljendub kaasaegne mõtteviis võib-olla tõesti pigem riiklikel lavadel kui klassikalisemat teatrit esindavates riiklikes draamakeskustes.

[Lisaks nendele on veel 6 rahvusteatrit – Comédie-Française, Théâtre de l'Odéon, Théâtre national de la Colline, Théâtre national de Chaillot, Théâtre national de Strasbourg ja Théâtre national de l'Opéra-Comique. - L.K.]

Kas lisaks nendele kahele teatritüübile on veel institutsioonitüüpe?

Siis on veel vabatrupid, kes moodustuvad oma äranägemise järgi ja kellel pole oma ruume. Sellised trupid koosnevad kunstnikest ja tehnikutest, kes töötavad osalise tööajaga. Näitlejad osalevad erinevate truppide töös. Vabatrupid toimivad üheaastaste toetuste alusel, mida annab välja riik või regioon või kohalik omavalitsus ühe või paari lavastuse loomiseks. Ja kuna neil oma ruume ei ole, sõltuvad nad institutsioonidest, kellel on ruumid. Näiteks meie nagu ka paljud teised riiklikud lavad, teevad vabatruppidega kaasproduktsioone. Mina ei esitle oma teatris näiteks kunagi riiklike draamakeskuste lavastusi, sest nad on minu jaoks liiga klassikalised.

Mida tähendab Prantsuse teatrimaailmas osalise tööajaga teatritöötaja [intermittent du spectacle]?

Prantsusmaal on püsitrupp ainult Comédie-Française'is. Ühelgi teisel teatril ega trupil ei ole palgalisi näitlejaid. Kui nüüd mõni lavastaja, olgu vabatrupist või riiklikust draamakeskusest, tahab teha lavastust, siis ta palkab konkreetse projekti jaoks teatud hulga näitlejaid ja tehnikuid. See osalise tööaja süsteem Prantsusmaa teatrites on rajatud töötukassa süsteemile. Eesmärgiks on, et näitleja saaks elada üle aja, mil tal ei ole tööd. Näitleja saab töötuna sama keskmist töötasu, mida ta sai ajal, mil ta tegi erialast tööd. (Dokumentaalselt tõestatavalt tehtud 507 töötundi erialast tööd viimase 10 kuu jooksul annab õiguse töötuhüvitise maksetele nende 507 tunni keskmise töötasu lõikes järgnevaks kuni 8ks kuuks, mil tööd ei ole. – L.K]. Üks sellise süsteemi probleemidest on, et kuna paljudel truppidel on vähe raha, siis nad teevad proove töötu-perioodi ajal ja maksavad näitlejatele ainult siis, kui toimuvad etendused. See on väga halb.

Paljud draamakeskused ja riiklikud lavad (nagu teie teater ja Philippe Quesne'i juhitud Nanterre Amandiers) ei asu sugugi suurte linnade peatänavatel. Kuidas selline teatrite võrgustik sündis?

Riiklikud draamakeskused sündisid pärast II maailmasõda. Eesmärgiks oli saata näitlejad provintsi ja väga tihti oli tegu punaste linnadega, kus toetati tollal kommunistlikku parteid. Näiteks Pariisi lähedal Bobigny, Gennevillers või Aubervillers. See ongi põhjuseks, miks on suured teatrid suurtes linnades nagu näiteks Grenoble's ja siis on pisut väiksemad teatrid nagu meie oma, aga eeslinnades. Selliste riiklike lavade ülesandeks on ühtaegu toetada kunstilist loomingut, aga ka laiendada demokraatiat ja laiendada publikut piirkondades, mis on vahel keerulised.

Kas Villeneuve d'Ascq on keeruline piirkond?

Tähendab – ei. Tegelikult ... ei-ei. Asi on keerulisem. See on linn, kus erinevad ühiskonnagrupid on segunenud. Samas on ka kiire ühendus Lille'i keskusega ja 50% meie publikust tuleb sealt. Siinsamas lähedal on ka Lille'i ülikooli mõned teaduskonnad. Samas, üliõpilasi on tänapäeval üsna raske teatrisse saada. Ja ma teen tööd ka publikugruppide laiendamisega.

Kuivõrd te sõltute piletitulust?

Keskmine piletulu maht riiklike lavade eelarvetes on 10-20%. Ülejäänud tuleb riigi- ja linnapoolsetest toetustest, mis moodustavad eelarvest 80-90%-. Nii et need on tõepoolest laiale elanikkonnale mõeldud teatrid. Piletihind on madal (4-21€). Meie teatrit finantseerib kolmandiku osas riik, kolmandiku osas linn ja kolmandiku osas regioon.

Kas võib öelda, et riiklikud lavad on pigem vasakpoolsed?

Sugugi mitte. Aga nende teatrite üheks eesmärgiks on alati olnud kultuuri demokratiseerida. Sellele põhimõttele on väga lai toetus tänapäevani nii kodanike, linnapoliitikute kui ka riikliku kultuuriministeeriumi tasemel.

Milline on praegune prantsuse teatri keskne võitlus?

Mu vastus on võib-olla liiga lihtne. Prantsusmaal ja kogu Euroopas toetust koguva populismi ja obskurantismi, religiooni tagasituleku taustal on kunstnike ja kultuuri roll eriti tähtis.

Aga kuidas seda teha?

Noh ... teha kunsti. Näiteks sellises vormis nagu teie enda lavastused.

Siin Põhja-Prantsusmaal toetavad paljud Front National'i. Kuuldavasti toetasid väga paljud nende praegused toetajad varem vasakpoolseid.

Jah, nii see on.

Millest see toetus tuleb?

Vaesus, viletsus, poliitilise eliidi arrogants. Inimesed tunnevad end hüljatuna, poliitiliste otsuste mõjutamisest ära lõigatuna. Mulle tundub, et paljud on meeleheitel ja vihased. Ma arvan, et just kõigi nende faktorite segunemine selgitab, miks lihtrahvas valib paremäärmuslasi. Ja mitte ainult lihtrahvas. Aga lisaks majanduslikule vaesumisele toimub ka üldine eemaldumine kultuurist.

Seejuures aga arvan ma, et oleks liiga pretentsioonikas öelda, et meie, kunstnikud, suudame ära hoida kõigi nende sügavamate põhjuste tagajärgi.

Praegu on üha levinum sotsioloogiliste gruppide saarestumine. Kas te tunnete ka isiklikult inimesi, kes toetavad Front National'i?

Muidugi, selge see. Ma olen päris kindel, et neid on ka meie publiku hulgas ja praegu siin meie ümber kohvikus. Miks peaks meie publik olema erand, kui Front National on piirkonnas poliitilises enamuses.

Viletsusele vaatamata tõsteti just hiljuti Prantsusmaal kultuuriministeeriumi eelarvet ...

See oli poliitiline otsus. Samas, ka Põhja regiooni uus poliitiline juht – kes muide on parempoolne – räägib, et see regioon vajab enesekindlust, oma identiteeti, ühendatust ülejäänud riigiga. Praegu on väga suur nõudlus projektide järele, mis läheksid piirkondadesse, mis on keerulised, kus pole mitte midagi. See on ka meile tuleviku jaoks oluline eesmärk: kuidas luua väikevorme tundmatul territooriumil ja kuidas seejärel tuua need inimesed suurde teatrisse. Kuidas need kaks asja ühendada.

Prantsusmaal on praegu ka selgelt tajutav fookus sisejulgeolekule. Kuivõrd on see igapäevaelus tajutav?

Meie siin ei ole Pariis, eks ole ...

Aga paari kilomeetri kaugusel on Roubaix (100 000 elanikuga Roubaix on Prantsuse linnadest üks väheseid, kus „muslimi elanikkond” on absoluutses enamuses – L.K.). Samas, Roubaix on muidugi ka mütoloogilise kuulsusega paik, omamoodi klišee.

Absoluutselt. Muide, ma ise elan Roubaix's.

Aasta eest, tol õhtul, kui toimusid Pariisi rünnakud, oli siin festivali avaõhtu. Kõikjal mujal keelati etendused ära või ei lasknud kohalik politseiprefektuur neil üldse toimudagi ja inimesed saadeti koju. Mina keeldusin ja meile tuli väga palju publikut. Ma arvan, et inimestel oli vajadus olla koos, mitte karta.

Aga üldiselt ma arvan, et ühiskondlike süvaprobleemide lahendamine ei ole teatrite vastutusala. Teatrite kohustus on teha kunsti. Poliitiline teater on minu jaoks... Teater ei pea õpetama, ta ei pea looma tulu. Teater peab looma kunsti. See ei pea tähendama, et inimestel peab olema teatrit vaadates tore. Kunst võib viia inimesed ka olukorda, kus neil on valus. Teatri roll ei ole lohutada, vaid vastupidi – esitada küsimusi ja vahel teeb see haiget. Ma ei arva, et kunst kannab sotsiaalset vastutust.

Millised kunstnikud Prantsusmaal on Teile praegu olulised?

Valère Novarina kirjanikuna, aga mitte lavastajana. Lavastajatest ehk Jean-Michel Rabeux. Ja muidugi vanameister Claude Régy – ta on ühelt poolt väga prantslaslik lavastaja ja samas täielik erand. See, kuidas tema tekstiga töötab, on uskumatu. Aga üldiselt on mul sellele küsimusele raske vastata, sest minu jaoks on olulised kunstnikud praegu välismaised: näiteks flaamlased või siis Krystian Lupa Poolast.