Jeremy Ironsi tops
20.12.2017
Vaatan endast poolteise meetri kaugusele. Seal ta istub, Näitleja. Üle 70 filmi. Ta on mänginud keskealist meest, kes armub koolitüdrukusse. Kaksikutest günekolooge. Franz Kafkat. Veneetsia kaupmeest (talle meeldib Shakespeare, ta võiks seal lõputult kaevata). Aramist. Ühes telesarjas mängis ta isegi paavsti. Tema kõige kuulsam roll on aristokraadist, kes väidetavalt mõrvas oma naise. Aristokraat mõistetakse õigeks, kuid ühe murdosa sekundi jooksul tuksleb tema suunurgas ettevaatamatu muie, mis asetab vaataja, kes on olnud terve filmi jooksul tema poolt, terve hulga moraalsete küsimuste ette. Ta on üks väheseid, kes võitnud Oscari, Tony ja Emmy. Igal vabal hetkel on ta ÜRO Hea Tahte Saadik toidu ja põllumajanduse alal. Ta on Näitleja ja praegu istub ta marmorplaadil, kõlgutab oma pannaldega saapaid, mis on tihedalt tõmmatud hämmastavalt peenikeste jalgade otsa. Tal on seljas nahkjakk, kaela ümber elegantne täppidega sall, mis meenutab kaelkirjaku nahka ning mis kergesti võib jääda ratta vahele, kui lahtise autoga sõita, tema hallisegused juuksed on kammitud üle pea. Kui tema sõber paneelis ütleb, et järgmine suur väljakutse Näitleja jaoks võiks olla tulla koos temaga kalale, naeratab ta põrandale vaadates ning ütleb oma pehmel ja tumedal häälel tasakesi "Oh yes". Talle tuuakse kohvi, ta puistab sinna sisse kaks pakki suhkrut ja joob kiiresti. Temast räägitakse, ta ei räägi. Kaks neiut seisavad tema kõrval, ei kõnele temaga sõnagi, kuid tõrjuvad kõiki, kes kogemata liiga lähedale satuvad. Ühel hetkel ta tüdineb veidi, keerab endale kiirelt sigareti ja läheb akna peale, tema tagumik saali poole. Sel hetkel seda pildistatakse. Näitleja kutsutakse lavale. Ta lahkub kiirel sammul. Siis näen teda esimest korda. Teda − Topsi. Näitleja on selle maha jätnud, see on umbes sealsamas, kus tema tagumik on marmorplaati tund aega edutult soojendada püüdnud, jättes maha tasakesi soojust kiirgava platsikese. Karismat ei õpita, see on privileeg, suurim privileeg, millega on võimalik teha ainult head või kurja, mitte midagi vahepealset karismaga teha ei saa.
"Hi, hon. So how was Rome?"
"It was beautiful! Look at these. Colosseum. Forum Romanum. Jeremy Iron's ass. Villa Borghese. Plaza..."
"Swipe back! What is THIS?"
"This is Jeremy Iron's ass."
"Oh, hon, it's BEAUTIFUL."
"Yes, it is. It is very... symmetrical I think. It has its ups and downs, but it is really symmetrical."
"Symmetrical, yes."
"It makes you wonder how great humankind is."
"Yes, it does."
"It reminds me of something eternal. Like a steel sword cutting the cold air in a cherry orchard in the spring evening into two."
"Cherry orchard, absolutely. Did you bring the garbage out?"
"Yes I did, hon. But at the same time it is also very... well I don't wanna sound too metaphysical..."
"I LOVE metaphysics!"
"But there is something also God-like here, don't you think? I mean: although so very forgotten and lonely place, it's like a church where we are reminded of how worldly creatues we are. Ash to ash, dust to dust..."
"What is this, hon?"
"Oh... well... this is the Tops."
"No!"
"Yes, hon."
"It's fantastic! I absolutely adore it. Just look at its shape. So very symmetrical, yet so functional. It is as if it combines some kind of universal pattern of the universe and at the same time it is meant to serve humans. I mean − us. Don't you think it's great?"
"I do."
"I'm so happy you were able to see all those things there."
"I love you so much. I always have."
Tops seisab vapralt iidses palees, Colosseumist varastatud kiviplaadil, Näitleja on ta sõnagi lausumata igaveseks hüljanud. Seisan Topsist vaevalt meetri kaugusel, lähemale ma ei saa. Kuigi turvaneiud on lahkunud, hõivas nende koha tütarlaps. Vaatan lähedalt tema kukalt, sinna on tätoveeritud nuttev ja naerev mask. Ma näen Topsi päris hästi, ma märkan väikest pruunikat plekki tema küljes. Temast turritab välja heegelnõela meenutav suhkru segamise varras. Vaatan tasakesi paremale ja vasakule, minu erutatud aju skaneerib võimalikke konkurente − see siin on minu ikoon, ma nägin seda esimesena, see peab kuuluma mulle. Nihkun paarkümmend sentimeetrit lähemale, proovides jalgu mitte tõsta, et mitte tekitada helisid, mis võiksid teiste küttide tähelepanu äratada. Otsige midagi muud. Mõni autogrammiga foto. Juuksetutt. Saabaste küljest pudenenud mullatükk. Aga Tops on minu. Vaatan ettepoole. Nuttev ja naerev mask on tardunud. Näitleja on lavale jõudnud.
Olen töötanud teatris 12 aastat, aga mitte kunagi, mitte kordagi ei ole ma kõndinud diagonaalis üle lava. Kui on vajadus minna keset tööpäeva läbi suure saali, lähen ma alati mööda seina ääri. Ma ei julge üle lava minna. Ma tean, et midagi seal juhtub. Ma ei ole enam mina ise. Näitleja on nüüd laval, õigemini küll odavatest platvormidest püstitatud ajutisel poodiumil, kuid tema kohalolek teeb selle lavaks. Terve ruum on vallutatud sekundiga, tema presentsus on isegi small talki ajal täiuslik, tema dramaturgiline vaist on eksimatu. Õigel hetkel intoneerimine, õigel hetkel paus, õigel hetkel õige suurusega õiges suunas žest − timing is everything, ja Näitleja on selles − jah, ma ei liialda − geniaalne. Ta on üks säärastest näitlejatest, kes liigub absoluutse, täieliku edevuse, miimika ja mõtete ülepaisutatud tähtsustamise ning hooletu, naturaalse, teatraalsest barokist puutumata inimlikkuse vahel. Mõni ütleb hiljem, et ta on musternäide "briti näitlejast": kellestki, kes värvib iga oma sõna, iga liigutust, kes on laval alati "huvitav". Ent las ta siis olla, ta on siiski väga hea näitleja, mõtleb unustatud Tops. Vaatan teda ja kaalun mõttes, kas mu käsi ulataks temani või mitte. Ilmselt mitte. Kindlasti mitte. Ma tean, et piisava viha kogunedes olen suuteline tütarlapse parema käega pikali lükkama ja vasakuga Topsi haarama, ning ma tean, et mõne hetke pärast on vajalik vihalevel saavutatud, kuid ometi tahan ma kuulata samal ajal Näitlejat. Kui ma võtaksin Topsi, hakkaks mind terve saal taga ajama, üle Rooma kõlaksid karabinjeeride viled, ma jookseksin Forum Romanumi vahel, Tops minu higises käes, kuid Topsi tänulikud silmad minu näkku kinnitatud, ma tean seda, ma teeksin seda, kuid ma tahan kuulata praegu Näitlejat. Ma vaatan andekspaluvalt Topsi poole. Ta mõistab. See on Topsi saatus.
"Ma ei ela selleks, et näidelda. Ma näitlen selleks, et elada." Näiliselt elegantselt sealsamas pähetulevad mõtted, kuid nende hoolikas vormistus ja kujundlikkus panevad kahtlema: kas suudab tõesti keegi oma ametist rääkida sedavõrd alandlikult, intelligentselt ja üldistatult korraga? "Teater on elus asi. Teater on nagu lained ookeanis: iga laine on uus. Näitlejana oled sa nagu surfar, kes peab kogu aeg kohanema uue laine, uue tuulega, et teha täiuslik pööre." Millest sa unistad? "A balanced life with my family." Mis sulle muret teeb? "There are more allergies in the world, more health problems, and they are all because of bad food." Kuidas näidelda? "Näitlemine on nagu kellegagi armatsemine: kui see ei tule sul välja, kui see ei tööta, siis vaata teisele inimesele silma ja keskendu ainult talle." Vahepeal hüppab ta toolilt püsti ja etendab kiiresti lava peal stseeni produtsendiga. Me naerame ja vakatame täpselt sel hetkel, kui Näitleja seda tahab. Me tunneme seda, mida ta tahab meid tunda. Me mõistame tema mõtteid ja mõistame, et me ise ei oleks neid kunagi suutnud välja mõelda. Kui ta ütleb, et ei pea end eriliseks filminäitlejaks, on saalis tajuda mahasurutud karjatuste koori. Tops ei suudagi end tagasi hoida. Näen silmanurgast, et pruunikas plekk tema rinnaesisel voolab tasakesi allapoole. Ma tean, et mul ei ole jäänud palju aega. Hingan naervale ja nutvale maskile peale oma hingeõhku. Need vaatavad mind ükskõikselt. Lükkan jalaga oma seljakoti seina ja tütarlapse vahele, ta saab aru, vaatab mind, kuid ma vaatan ükskõikselt lava poole. Tütarlaps nihkub eemale, ma pressin end tema ja paleeseina vahele tekkinud kitsast praost läbi, ma olen Topsi kõrval, ma olen üksi, ma olen täiesti üksi − mu käsi haarab Topsi, ma keeran selja ja kõnnin kiiresti minema. Miskipärast tuleb mulle meelde Lee Harvey Oswald, ma tunnen ennast nagu keegi, kes on just muutnud ajaloo kulgu. Tops on minu peos hetkega soojenenud. Ta tahab seal olla. Tema koht on seal.
Kõnnin mööda tänavat. Õrn briis puhub mulle näkku Rooma aeglaselt soojenenud õhku. Tops on minu käes. Minu keha ei ole kunagi varem puudutanud midagi, millel on tajuda veel jumala hingetõmme. Vaatan Topsi sisse. Seal loksub pruunikas laik, kohvi viimane piisk. Hea püüdmise ja teaduse tormilise arenemise korral võiksime siit kunagi aastasadade pärast kloonida Näitleja teisiku. Aga teisik on vaid teisik. Seda ütleb mulle Tops, ütleb vaikselt, ütleb usaldavalt.
Järgmistel päevadel saadab Tops mind kõikjal. Ma võtan ta kaasa kõigile kohtumistele. Ma räägin inimestega teatrist ja maailmast, ning Tops kuulab seda kõike minu seljakotis. Ma ei julge teda välja võtta, ma tean, et sõna on levinud, Rooma otsib teda taga, ja ma ei ole kindel, mida nad temaga teeksid, kui nad ta kätte saaksid. Me oleme mõlemad vaid teenrid isanda ees ja see liidab meid tugevamalt kui miski muu. Õhtuti magama minnes panen Topsi enda kõrvale öölauale ja panen telefoni iga tunni aja järel helisema, et pooleldi unes olles kombata käega, kas ta on ikka veel alles. Pimedus laskub, aga meie oleme kahekesi hääletus hotellitoas − mina ja Tops, kaitstud kõigi eest. Hommikuti einestame koos, õhtuti vaatame arvutist seriaali koos. Ma palun tal poseerida ja teen temast terve hunniku pilte. Ta räägib mulle oma elust, mina talle enda omast. Meil on mõlemal tunne, et meie elud said mõtte ühel ja samal hetkel, meie senine eesmärgipäratu elu sai vormi alles siis, kui puutusid kokku temaga − Näitlejaga.
Galaõhtule ma Topsi siiski ei võta. Seal on liiga palju rahvast, ma kardan tema pärast. Mõni hooletu samm ja keegi litsub ta laiaks. Ta jääb hotelli ning mulle tundub, et tema vaprus püüab mind lohutada, kuid tema silmad vaatavad juba mujale. Galaõhtul näen uuesti ka teda, Näitlejat. Ta loeb tekste koos Näitlejannaga, nendevaheline keemia on halb, kummardades proovib Näitleja võtta Näitlejanna ümbert kinni, kuid Näitlejanna võtab tema käe ära. Hiljem peol näen, kuidas Näitleja tigedalt Näitlejannat milleski süüdistab ning siis välja rõdule tormab. Vaatan lähemalt. Ühtegi uut Topsi tema käes ei ole. Kuidas saakski.
Hommikul ärkan vara ja kiirustan hotelli ees ootavasse bussi. Rooma fluidum on lõppenud, reis on läbi saanud. Lennukis tõstan silmad raamatu kohalt ja vaatan aknast välja, kui lennuk kiirendab, et õhku tõusta. Just sel hetkel tuleb mulle meelde, et Tops jäi hotelli. Sulgen silmad, mu rinda taob seestpoolt hiigelsuur haamer. Ainuke asi, mis mind ja Näitlejat kunagi ühendada võiks, lebab ilmselt juba prügikasti põhjas, hotellikoristaja pühkimas odava lapiga lauda ja vilistamas muretult läbi oma esihammaste Rooma sooja õhku. Hetkeks tundub, et maailma on jäänud kuhugi kaugele. Lennuk rebib end maast lahti.