Narvas

24.09.2015

Päike paistis läbi jõeäärsete parkide värviliste lehevõrade üsna ideaalilähedaselt. Oli tavaline, aga soe ennelõuna, kui Teater NO99 väikebuss Puškini tänava kultuurikeskuse "Rugodiv" lavaukse ette tagurdas ja me tehnikat "Kodumaa karjete" etenduseks Narvas

valmis panema asusime. Valitses argipäev: tööealised olid tööl, lapsed koolis, mõni pensionär tuli tasapisi rataskotiga poest, teine jalutas koera. Linnud lendasid piirilinnas piiridele vilistades ringi ja renoveeritud hrustšovkade ning stalinistliku planeeringu uljuse vahel vaikis leplikult sügis. Mõne tunni pärast istus Jaak Prints juba etenduse-eelses tühjas saalis ja kordas teksti:

"Eesti? No kas pole ilus. Ja sajakordselt,
ja üldse. Eesti on ilus, ja
tõesti ilus on Eesti. Olen Eestisse sajakordselt
ära armunud. Ja Eesti
on väga ilus, seda õpime me sada korda, et
Eesti on tõesti ilus, ja just see on
Eesti juures ilus, et juba eesti koolilapsed õpivad,
kui ilus see Eesti õigupoolest on ja üldse,
nii et nad seda enam kunagi ei unusta. No
kas pole ilus. Ja üldse."

Enne seitset hakkasid inimesed kogunema. Ilmusid majade vahelt, tervitasid tuttavaid, naeratasid, lõpetasid ukse ees sigarette, kohendasid pidulikku kleidiserva või tõstsid igapäevast püksivärvlit. Normaalsus. Peagi sumisesid kõik need paarsada inimest juba hiiglaslikus hämaras teatrisaalis. Üks kultuurikeskuse töötaja ütles pärast, et see on teil meie kuuesajase saali kohta hea saavutus, kõvasti üle keskmise. Enne Jaak Printsi oli siin hiljuti üles astunud kohalik estraadistaar Mihhail Bogdanov, kes tähistas oma neljakümnendat lavajuubelit. Narva publik oli ehk keskmiselt kõige noorem meie lavastuse senise ringreisi jooksul. Peamiselt kohalikud eestlased. Omajagu oli õpilasi kohalikest eestikeelsetest koolidest, kes rääkisid omavahel kord vene, kord eesti keeles, vahetades teinekord keelt keset lauset nagu soome-rootsi teismelised. Ja siis algas etendus. Midagi monumentaalselt ilusat on ühesainsas näitlejas üksi suure hulga pealtvaatajate ees. Võib-olla just "Kodumaa karjed", koostatud viimase paari aastakümne Eesti kollektiivse mälu kildudest, on lavastus, mis sünnib koos vaatajatega igal õhtul uuesti. Ühisest naerust, äratundmisest, võpatatustest, irvetest, heldumisest, vaimustusest. "Kas NO võiks ka sagedamini Narvas käia?" küsis mõni tool edasi istuv proua juba enne etendust. "Jah, võiks," ütlesin, mõmisedes vabanduseks tehnilisest põhjustest. Mõttekoht.

"ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi"

"Kas Narvas mängida oli kuidagi teistmoodi, kas reaktsioonid olid erinevad," küsisin öisel tagasisõidul Jaagult. "Ei, peaaegu mitte. Võib-olla venekeelsetele lõikudele reageeriti elavamalt. Aga muidu - ei." Paus kandis, mööduv liiklusmärk näitas "Tallinn - 209" ja ta lisas: "Tavaline Eesti linn." Mida oligi tarvis tõestada.

Laur Kaunissaare