Sealpool vikerkaart
09.05.2016
Hämar teatrisaal, ääreni inimesi täis. Maarja-Liis Ilusa "Kohtumise" esimeste taktide peale vallandub laeni kaikuv rõkatus ja uduse videoklipi võluvalt lihtne koreograafia kandub kakskümmend aastat hiljem taas sadade tantsijate jalgadesse.
Selgub, et kõigil on sõnad peas, kuskil tagaajus on nad alati olemas olnud. Ja nii üks lugu teise järel. Igal sammul olukorrad nagu haikud. Keegi meesterahvas seisis kaugusesse naelutatud pilgul ja lähenes ettevaatlikult puusi õõtsutades keskeale. Ta pomises ekraanil ilutseva Pearu Paulusega kaasa "lõpuks leidsin sind, lõpuks leidsin sind", suul raskestiseletatav naeratus - ühtaegu siiras ja irooniline. Seesama ilme oli NO99 Tantsulaagri õhtul paljudel. 90ndate muusika, diskopuldi taga legendaarne Kaarel Kose, tuntud ka kui Harju maavalitsuse arengutalituse nõunik, aga kes meist ei oleks muutunud. Õhtu peaesinejaks Aeg ise, peadpööritav ja vääramatu.
Esimene tõeliselt soe nädalavahetus, niisamuti 90ndate hingust püüdnud Triin Ruumeti hiljutine filmidebüüt, äsjane kaduneljapäev - selle õhtu pöörasust saaks ju ratsionaalselt seletada. Peenhäälestuse ajastul mõjub 90ndate lihvimata ja totter energia lihtsalt kuidagi värskelt ja ausalt. "Kas sa tõesti ei mäleta mind?" küsib keegi trepil möödujat kinni pidades ja see lause mõjub hiiglasliku klassiõhtu kontekstis kujundlikult. 90ndad, see kollektiivse alateadvuse pikalt piinlikkuse looriga kaetud süvakiht, hakkab välja kooruma ja ühiskonna adekvaatse olevikutaju aluseks on selle läbitunnetamine ja perspektiivi seadmine. Aga kõige keskmes oli selle õhtu tunnetatud atmosfäär. "Inimesed on täna kuidagi erakordselt avatud," ütles Jörgen Liik öösel suitsunurgas, kus alati toimuvad kõige olulisemad vestlused.
Laur Kaunissaare