no90
hirvekütt
"Hirvekütt" esietendus 2006. aasta sügisel, teda mängiti kaks hooaega. Viimasest etendusest on tänaseks möödas üle kolme aasta, kuid lavastust pole kordagi repertuaarist maha võetud. Ta ootas. Ootas õiget hetke. See hetk on nüüd. Viimased etendused mais 2011 Põhuteatris.
Me hoidsime "Hirvekütti" repertuaaris ka siis, kui me seda mängida ei saanud, sest meie jaoks on see väga oluline lavastus. Ta on olnud oluline loo pärast: kuidas väikelinnas elavad sõbrad veedavad veel viimaseid hetki kodus: rõõmu, naeru, õnne, jahi, naljade, armastuse, pulmade ja suudluste keskel. Kuidas see kõik neilt võetakse, kuidas ühel hetkel pole miski ega keegi enam endine, kuid kuidas nad sellest hoolimata igaüks oma piiratud võimaluste toel endiselt kõige selle poole püüdlevad, mis neile väikesegi meelerahu annaks. Isegi kui nad teavad, et kõik seda ei saa. "Kes oleks arvanud, et elu nii läheb?" on selle lavastuse üks olulisemaid lauseid.
Kuna lavastus põhineb Michael Cimino samanimelisel filmil (1978), siis ei ole see lavastus koormatud näidendile tüüpilise sõnarohkusega. Siin räägitakse vähe ja näidatakse palju. Näidatakse keskkondi, murdumisi, pingeid, atmosfääre, hullumisi, armumisi, ähvardusi, õrnusi, purunemisi ja igatsusi. See meeldib meile. See on NO99.
Ja siis näitlejad. Kui nad seda lavastust kunagi mängisid, vaimustas see paljusid. "Mängitakse avatult, lahtiselt, sest valitud variant võltsi ei kannata," kirjutas toona Ivika Sillar ühes artiklis, mille eest sai ta parima kriitiku auhinna. Ta oli asja ära tabanud. "Näitlejate mängu intensiivsus rõhutab selliste eluhetkede täituvustaju, mis on võimalik ainult kahekümnendates eluaastates. Kõigist NO99 lavastustest on ta mulle kõige lähedasem. Sest see lavastus on sündinud elu nimel. Pühendatud kõigele elavale," ütleb Sillar. Täpselt nii ongi.
Täna on meie jaoks ennekõike oluline näha, kuidas näitlejad mängivad. Lavastust ei muudeta, ei tehta oluliselt ümber. Kõik on sama – aga inimesed on ometi teised. Kolme aastaga muutuvad noored näitlejad tohutult. Juurde tuleb nüansse, detaile, nende isiklik mängukontseptsioon on selgem, huvitavam. Ja nad on rohkem elu näinud. Nende tegelaste kehastamine peaks nüüd olema veelgi isiklikum ja vahetum. Me tahame seda näha. Nad tahavad ise seda näha. Kuidas siis on? Kuidas ma mängin? Kuidas mu partner mängib? Sest tõesti – kes oleks arvanud, et elu nii läheb?
Lavastaja Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper. Osades Tambet Tuisk, Mirtel Pohla, Sergo Vares, Risto Kübar, Gert Raudsep, Jaak Prints, Rasmus Kaljujärv, Kristjan Sarv (külalisena), Andres Mähar ning Inga Salurand või Marian Heinat (EMTA lavakunstikool).
Esietendus oli 21. oktoobril 2006.
Etendus kestab umbes 3 tundi ning on ühe vaheajaga.