Toute La Culture
Pilt on elu tunnistajaks
Lavakujunduse järgi tundub, et "NO51" puhul on meie ees lihtsalt üks luksuslik hotellituba. Viga! Stsenograaf Ene-Liis Semperist ja lavastaja Tiit Ojasoost koosnev duo on pannud aluse Teater NO99-le, mis kuuldavasti on mõeldud 10 aasta pärast ise laiali minema. Countdown on alanud ja ehkki nad pole publiku hulgas veel väga tuntud (2011. aastal Odeonis esitletud "NO83 Kuidas näidata pilte surnud jänesele" oli mäletamist mööda pettumuseks), on "NO51 Mu naine vihastas" puhul tegu väikese pommiga, mis teeb sellest lavastusest eduloo, mida lihtsalt peab nägema.
Hotellituba, milles eksleb hullunud moel ringi üks ärimees (Juhan Ulfsak). Sõnatult kehastab ta obsessiooni olemust. Miks keskenduda sellele hotellitoale, mis võiks asuda ükskõik millises lääne maailma ärikvartalis. Enne esimesi sõnu kestab pikk paus. Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo õpetavad meile kannatlikkust, mis omakorda täidab täielikult meie ootused. Geniaalsuse plahvatusega, millest me siinses kirjatükis veel midagi ei reeda, võime vaid öelda, et ruum on täis veidra väljanägemisega inimesi. Miniseelikus ja pluusis tüdruk, teine tüdruk hiiglaslike kontsadega kingades, üks šikk naisterahvas ja poisid, igaüks isemoodi ... Kes nad on?
Mees seletab kiirelt, et tema naine on ära kustutanud nende ühised puhkusepildid. Vaataja ei tea veel ega saa teada enne etenduse lõppu, miks naine selle žesti tegi. Hullunud mees palub seltskonnal kõike otsast peale korrata, pildid taastada, taasluua ranna- ja mäestseenid siin stereotüüpses kinnises hotellitoas. "Kui sinu mälestused on nii sügavad, miks siis üldse tahta neid fotosid taastada?" esitatakse mehele küsimus, vastus on selge: vastasel juhul "kõik kaob".
Lavastus on seega hiiglaslik ja kõikehõlmav fotoseanss, milles näitlejad on algul hävinud mehe mängukannid. Mäng laval on väga rütmiseeritud, leidlik ja performatiivne. See näitlejate ansambel on plahvatuslik selle sõna kõigis tähendustes. Algul heidab selline käsitlus, mis sobiks hästi Arle'i Fotograafiafestivalile, vaataja sootuks sadulast, kuid seejärel jõuad sa naerust reflektsioonini ja viimaks šokinigi. Võiks öelda, et neis pildides endis pole suurt ilmutust, aga teha sellest kõigest lavastus - selles on geniaalsuse puudutust. Võiks öelda, et pilt on elu tunnistajaks, tõendajaks. Tõene ja vale lähevad siinkohal täiesti vahetusse: haige naine, peostseen, orgia, perekonnafoto… arvad et näed neid ja tegelikult ei tea sa midagi.
Lavastuse mõttekäik toimib kui portree meie ajastust - sel aastal raiuti sõna selfie ju lausa sõnaraamatusse. Surmast eemaldumiseks võib inimene muuta oma mälestusi, jätta endast uusi jälgi, isegi kui see jälg ei ole päris. Näitlejate pöörane mäng (Rasmus Kaljujärv soliidse noormehe, Eva Klemets abikaasa, Rea Lest kaheteist-aastase tüdruku, Jörgen Liik tema viie-aastase venna, Gert Raudsep mehe alter ego, Simeoni Sundja poisi, Linda Vaher koera ja Juhan Ulfsak mehe endana) annab lavastusele üldmulje kui šokist, kus kõik on omal kohal: kitšilik soundtrack ( « L’italiano », « I Kissed a girl »…), šikk valgus ja näitlejate nöörimööda liikumismuster, millimeetri ja sekundini täpne - mis kõik kokku moodustab hullupöörasena mõjuva show.
See on selle aasta Avignoni festivali esimene suur avastus ja seda juba esimese 48 tunni jooksul. Eestlaste duo Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasso suutsid meid panna naerupahvakus järele mõtlema ja seda lavastusega, mille pealkiri on lepitamatu: "NO51 Mu naine vihastas ja kustutas kõik meie puhkusepildid".
Amelie Blaustein Niddam
Toute La Culture
juuli 2015