Kõnts me ümber ja sees

NO43 “Kõnts”, hoiatab Ene-Liis Semper kataloogi tutvustuses, sisaldab midagi rituaalisarnast. Ja milles seisneb siin uudsus? Kas polnud kreeka tragöödiad samuti rituaal? Ja keskaegses mälus talletunud dramaatilised liturgiad? Teater aga, erinevalt rituaalidest, areneb tunduvalt kiiremini, sest tema sümboolne tööriistakast peab tingimata sisaldama oma aja realistlikku taaka. Selles seisneb niisiis ka eestlannast lavastaja töö uudsus: tugev kaasaegne pingestatus on ühendatud pea religioosse sümbolite keelega, mis püüab edasi anda inimese ja tema igapäevaelu räpasust.

Kõnts

See ongi NO99-nimelise teatritrupi numbrit 43 kandva lavastuse pealkiri. Kollektiiv rõhutab oma teatriga sõlmitud lepingu tähtaegsust: pöördloendus 99-st nullini, mil kogu see ettevõtmine lakkab olemast. Ühes mudaga täidetud ristkülikus on kuus meest ja kolm naist tõmmatud omavahelisse võitlusse, millest ei puudu vaheldumisi ellujäämise, võimu, võluvuse, seksuaalne identiteedi või lihtsalt tükikese poolehoiu tagamiseks ka rusikahoobid. Kõik need püüded leiavad  oma väljundi vägivallas ja alanduses, mis on peidetud kahe üliintensiivse tunni jooksul kaduma määratud võltsi headuse taha. Soppa lendab kõikjal, võitlus ammutab oma jõu süljelarakatest ja hoopidest, kõik on tõene, otsene, sedavõrd, et võtta selged groteski tunnused.

Rütm

Selles meie ümber ja sees peituva räpasuse kinnisideel põhinevas lavastuses-rituaalis on kõik rütm. Aeg-ajalt riitusesarnane, siis aga orkestraalsete ja gregoriaanlike kontrapunktidega rõhutatud ning raevukaks ja kõike eitavaks crescendoks ühendatud. Milleks need ülivõimekad artistid veel suutelised on? Vastus peitub selles, mida on kes tahes meist võimeline tegema enda eest ja teiste vastu, kuni selleni, et jätab surema need, kes sammu pidada ei suuda, elevandikarja sammu, mis liigub ringiratast etenduse lõpulöökide saatel inimlontidest pasundades. Kõnts ületab lavapiirid, jõuab esimestesse ridadesse, taandab kostüümide värvid ühtlaselt halliks ja tihedaks seguks, kuni valge kanga juhuslik ilmumine annab tuld uutele illusioonidele.

Rituaal kujuneb uue imetlusobjekti koldeks, palved ja religioosne pesemisakt segunevad aga kiiresti obstsöönsete litaaniate ja freneetiliste seksuaalsete tõmblustega. Nii saab kangast räpane narts, mis katab naiste päid nagu teatud Rooma skulptuuridele iseloomulik pudicitialoor, kuid ta on must, määritud, tundmatuseni muutunud.

Pühakiri jutustab meile, et inimene sai loodud põrmust ja Jumala poolt temasse puhutud pühast hingusest, “aga mis on sellest hingusest alles jäänud?” näib küsivat Ene-Liis Semper. Jäänud on vaid kõnts, millest oleme tehtud ja mille poole iga oma teoga vältimatult püüdleme.

Angelo Callipo
28. juuli 2017