Kui tahame, et kõik jääks nii nagu on, peab kõik muutuma
keeranud.
Vahel meenub praegu ajakirjanduses ja paljudes eravestlusteski väljenduvat ühiskondlikku kriitikavoogu jälgides too vana nali, et kui taksojuhid hakkavad börsiinvesteeringute kohta nõuandeid jagama, on aeg suunda vahetada. Mõistlik ühiskondlik otsekriitika on mõistagi vajalik, ja
Teater NO99 on sellesse vaikivamatel ja kurdimatel aegadel andnud oma panuse, aga kui see muutub avalikus ruumis valdavaks, ei ole paradoksaalselt enam teater koht, kus sellega tegeleda. Vähemalt mitte nii nagu varem. Miks?
Vene üks selgemapilgulisemaid teatrikriitikuid Marina Davõdova kirjutas nõukogude teatrimaailma kohta, et ühiskondliku arutelu platvormina toimis see vaba ajakirjanduse ja parlamendi aseainena viimaste puudumisel. Kui ilmusid (enam-vähem) vaba ajakirjandus ja (enam-vähem) pädev parlament, ei saanud teatrimõtleminegi püsida edasi vihjeesteetika filigraansuseni arendamises. Milleks aseaine, kui on olemas päris asi. Ehkki paralleel nõukogude ajaga ei puutu hetkel asjasse, ei oleks „Ühtse Eesti“ või „GEP-i“ laadi teater hetkel võimalik ega vajalikki. Asi pole selles, nagu
ei tahaks me kunstnikena oma valgeid käekesi enam reaalsusega määrida. Asi on ajastuses. Teater on ajalik kunst. Teater peab ühiskonna meeleseisundi tajumises olema eespool kurvi, mitte resonantsis.
„Kui tahame, et kõik jääks nii nagu on, peab kõik muutuma“ ütleb Tancredi Falconeri di Lampedusa „Gepardis“. Umbes nii on ka teatriga, eriti Teater NO99-ga, kus on algusest peale olnud mõtteline kreedo, et iga lavastust tehakse nagu viimast. Ei tahaks harjuda, ei tahaks kujundada välja NO99
üldmaitseainet. Ei tahaks muutuda Maciks.
Just siis, kui üks loomeviis hakkab liiga käppa saama, tuleb iseenda ja vaatajate arenguks muuta vaatepunkti, õigemini nihutada – nii soovitas kunagi Peter Brook. Ei, me ei soovi suunduda eskapistlikult putukaid uurima, nagu Mihkel Mutt 2006. aastal soovitas Eesti kodanikele, kes „on
oma riigi arengut jälginud mure ja armastusega, kes pole tahtnud selles riigis näha üksnes majanduslik-finantsilist ettevõtmist (ses suhtes läheb asi ju hästi), vaid võimaluse piires ausat ja viisakat kodu“. Ühiskondlik täppistaju ei kao kuhugi, sest see on lihtsalt siin teatris töötavate
pärisosa. Seda ei muuda. Aga väljenduste otsimisel läheme edasi.
Jah, edasi – aga kuhu? Tühjusesse, rõõmsasse ja hirmutavasse teadmatusse. „Tuled, näljane ja heatujuline, teed end soojaks, keskendud ja hakkad siis pihta just sealt, kus tundub, et on õige pihta hakata,“ kirjutas Tiit päris alguses.
Laur Kaunissaare,
veebruar 2013