Näitleja ise
Pärast rääkisin mingil peol Eesti ühele andekamale kuraatorile Rael Artelile, et näe, käisin Berliinis näitusel, et mulle meeldib väga kaasaegne kunst, et tore, et leitud ruumid, aga tuled võiks ikkagi normaalselt põleda ju. Rael karjatas ja hakkas siis naerma, et kuidas ma ei tea, et see tolmune koridor, milles kord tuli põleb, kord valitseb pilkane pimedus, on legendaarse briti kunstniku Martin Creedi teos „Töö nr 227: Tuled süttivad, tuled kustuvad“. Et see on kaasaegse kunsti klassika, kurat küll! Creed sai selle eest Turner Prize'i! Aahhh!
Pikemat aega räägitakse erinevate kunstiliikide sulandumisest. Mulle tundub ka tihti, et mõni filmilavastaja ja stsenograaf, disainer ja näitleja, helilooja ja ehtekunstnik ajavad rohkem sama asja kui näiteks kaks erinevat teatrilavastajat, ehkki nad mõlemad on Eesti Teatriliidu liikmed. Ei teeks paha, kui loomeliidud ei oleks vahelduseks mitte valdkonna-, vaid maailmavaatepõhised.
Martin Creed ajab oma teostega ilmselt edasi seda liini, mida kunagi alustas Marcel Duchamp oma teoses „Pariisi õhk“ (kus väikest ampulli, mis oli täis kunstnike Meka ja 19. sajandi maailmapealinna Pariisi õhku, esitati kunstiteosena): reaalsuse kasutamine kunstiteoses nö ümbertöötlemata puhtal kujul, „leitud objektina“. Näide samast võiks olla ka bulgaaria-prantsuse kunstniku Christo massiivselt sisse pakitud Saksamaa parlamendihoone. Banaalset pärisreaalsust vaadatakse kui kunstiteost. Mis on huvitav, on see, et mis vorme selline mõtteviis võtab, jõudes etenduskunstidesse?
Hiljuti rääkis vene üks nutikamaid teatriteadlasi Pavel Rudnev, et pärast suurte ideoloogiate lagunemist tõusis nii Idas kui Läänes teatrikunstis paratamatult vahendina esile iroonia. Et mitte rääkida vaid äärmustest, tõi ta näite Pjotr Fomenko, vene teatri 1990ndate ja 2000ndate aastate lemmiklapse, loomingust, kus näitlejad mängisid Ostrovski või Shakespeare'i rolle varjamatu pehme eneseirooniaga. Iroonilise kahtluse alla pandi suured krestomaatilised draamarollid iseeneses, nende mängimise võimalikkus nii nagu näidendis kirjas; konkreetse näitleja võimekus üht või teist rolli esitada arvestades näitleja enda omapära; suutlikkus seda teha täna siin ja praegu selle publiku ees. Iroonilise kahtluse alla pandi põhimõtteliselt heatahtliku muigega suunurgas mängides teatriime võimalikkus kui selline. Seejuures, muide, olid Fomenko lavastused väga nauditavad.
Aga Dmitri Volkostrelov, kes äärmusminimalistlike lavastustega viimasel ajal Venemaa teatrigurmaanide hulgas laineid lööb, ütles hiljuti ühes intervjuus vastuseks küsimusele, kuidas peaks näitleja tänapäeval laval olema: „Kahju küll, aga laval ei peaks olema näitleja, vaid inimene. Noh, tänapäeval on ju laval võimatu Othellot mängiv näitleja. Sest Othello ei ole mitte inimene, vaid tegelane.“
Kui ma töötasin Kanuti Gildi SAALis, siis tekkis minu kui teatritaustaga inimese ja koreograafide vahel tihti arutelusid, et mis mõttes teater peidab end mingi väljamõeldise taha. Et koreograaf, kes muide tihti oma teostes ka ise laval on, on kuidagi vahetum ja rohkem päris. Ausam.
Teoreetikud räägivad, et näitleja on paratamatult ja alati laval märk millestki. Mirtel Pohla ei saavat kunagi laval olla lihtsalt Mirtel Pohla – see, kes hommikul üles tõuseb ja putru sööb ja trammi peale läheb – heal juhul saab ta olla laval ehk kuidagi MIRTEL POHLA. Ometi tõmbavad suured tendentsid teatrimaailmas just selle poole, et näitleja ei mängiks, vaid lihtsalt oleks laval, esitaks kuidagi kohalolekut puhtal kujul. Nullvariant, aga intensiivne. On see võimalik? On see huvitav? Suur küsimus näib olevat, kuidas seda teha nii, et see samas ei oleks lihtsalt banaalne? Mirtel, mis sa arvad?
Laur Kaunissaare
mai 2012