Rahvuslus ja pagulus

 Minu vanaisa oli agronoom. Oma elus tegi ta ühe avarii ja see juhtus kodukandis teeristil, kus ta ei näinud paremalt tulijat, kuna vili oli nii kõrge. Pidasin lapsena kõrget vilja tema teeneks ja olin avarii üle kummaliselt uhke. Mäletan, kuidas ta peletas kartulipõllult püssiga metssigu ja kuidas ta augustikuus seisis auto kõrval teepervel ning jälgis põllul töötavaid kombaine. Nii palju kui ma oskasin öelda, oli ta hea agronoom.  Et ta on vangis olnud, sain ma teada alles pärast tema surma. Vangi pandi ta 50ndatel, sest ta oli aidanud metsavendadel dokumente võltsida. Ma ei saanud sellest aru. Ta oli just kodu rajanud, olid sündinud lapsed. Milleks säärane kõige ohtu seadmine? Veel hiljem sain teada, et vanaisa oli ise põgenik. Ta oli vahetanud töökohti mitu korda aastas ja pagenud üle kogu riigi, sest ta oli olnud soomepoiss. Ta sai aru, mida tähendab põgenemine. Pagemise tunne oli tema kontides. Ja ta aitas.

Nii mõnedki on öelnud, et tänaste radikaalsete rahvuslaste vastuseis pagulastele on loogiline. Minu arvates mitte. Rahvuslane on ju keegi, kes hindab kõrgelt juuri ja traditsioone, pärimust ja kohamaagiat. Ta on inimene, kelle jaoks on ajalooline pesa eriti oluline. Ilma selle pesata ei kujuta ta ennast ette. Seetõttu peaks just rahvuslane mõistma erilise teravusega selle inimese valu, kes on oma ajaloolise pesa äsja kaotanud. Just rahvuslane peaks mõistma pagulast. Sest milline tervemõistuslik inimene tahab oma kodust lahkuda? Ja veel Süüriast, mis on imeilus, mägede ja orgude palistuses kulgev iidne ajalooline pesa? Mitte keegi. Ja ometi nad lahkuvad. Sest neid sunnitakse. Globalisti jaoks ei ole selles midagi erilist. Tema kodu on seal, kus on tema kaabu. Rahvuslase jaoks on kodu kaotus aga katastroof. Täpselt nagu pagulasegi jaoks. Ta peaks teda mõistma. Aga nii ei ole.

Paljud (mitte kõik), kes ütlevad, et hindavad üle kõige juuri, unustavad oma äsjaöeldud väärtused, kui nende juurde astub inimene-pagulane. Rahvuslust peetakse eestlaste privileegiks, mida teised ei tohi tunda. Või vähemalt mitte siin tunda. Urmas Reinsalu võib ühe käega nõuda rahvusele tekitatud kahjude eest Venemaalt reparatsioone ja teise käega keelata teise rahvuse jaoks religioossetel põhjustel olulise riideeseme. Jah. Ma olen veendunud, et EKRE jaoks ei ole rahvuslus universaalne väärtus. (Nagu ma ei usu ka, et kõik sotsid oleksid südames tõesti nii sallivad, kui välja lasevad paista.) Ta on poliitiline relv. Sest ühtegi teist relva neil ei ole.

EKRE rahvusluse probleem ei ole selles, et ta oleks halb poliitika. EKRE rahvusluse häda on selles, et ta ei olegi poliitika. Niipea kui rahvuslus lakkab olemast keele ja kultuuri edasiarendamiseks (mitte kaitsmiseks, sest keegi ei ründa) mõeldud tööriist, muutub ta tundeks. Poliitilises võitluses võib see tunne omandada relva tähenduse ajaloolistel murdehetkedel nagu näiteks Eestis 1980ndate lõpul, kuid ühiskonna ülesehitamisel ei ole rahvuslusest poliitikana mingit abi. Kas on keegi kuulnud rahvuslikust hariduspoliitikast? Rahvuslikust sotsiaalpoliitikast? Kui keegi oskab kirjeldada rahvuslikku tervishoiupoliitikat, olen valmis talle kinkima neli sidrunit. Kas te olete midagi kuulnud EKRE kultuuri- või majanduspoliitikast? Ma avasin nende programmi ja lugesin, et "meie majandus- ja põllumajanduspoliitika eesmärk on tõsta läbi sihipärase tegevuse Eesti inimeste heaolu ja elatustaset." Milline avastus. Kes meist seda ei sooviks? Ka kogu ülejäänud programm on sedavõrd üleüldine, et veenda: neil ei ole ühtegi poliitikat. Neil on ainult radikaalne rahvuslus. Ja selle jaoks on neil vaja pagulast.

EKRE taktikaks on siiani olnud hirmu (mitte mure) õhutamine. Meile öeldakse, et me oleme ohus. Päeval, kui Eesti maapinda puudutas iraanlasest teadlase jalg, ütles Mart Helme, et Eesti islamiseerimine on alanud. Temast võib aru saada. Ta oli seda päeva pikisilmi oodanud, sest pagulasi, kelle eest ta oli hoiatanud, polnud veel ühtegi tulnud. Püssirohi hakkas märjaks saama. Kuid hirmutamine ei aegu kunagi. Isegi kui fakte ei ole (ja fakte ei ole), et Eestit ootab hävimine, on võimalik seda alati väita. Ma võin öelda, et Viru-Nigulas puhkeb järgmisel nädalal kooleraepideemia ja kuigi ühtegi fakti ei ole, võin kihla vedada, et üks-kaks inimest vaatavad igaks juhuks oma vaktsiinipassi üle. Ma isegi vaataksin. Iga arukas inimene (ja enamik inimesi on arukad) tahab pigem karta kui kahetseda.

Kuid EKREl on vaenlaseid, kelle abil ennast nähtavaks teha, veel. Nad ei ründa mitte ainult pagulasi, kes hiljemalt järgmiseks jaanipäevaks on meie pastelde paelad umbsõlme sidunud. Nad ründavad ka teisi poliitikuid. Ja see meeldib meile! Kui me tegime Teater NO99ga projekti "Ühtne Eesti", ei olnud ka meil mitte ühtegi programmipunkti. Aga seda ei olnudki vaja. Mitte keegi ei küsinud, kas meil on mõni idee näiteks vaesuse vastu. Piisas sellest, kui me ründasime kõiki poliitikuid ja ütlesime, et "meie teeme teisiti". Kõigile meeldis see! EKRE ja ka Vabaerakond kasutavad täpselt sama retoorikat. "Me teeme kõike teisiti." Väga kena. Ammu oleks aeg. Ainult et kas keegi oskab kirjeldada, kuidas nad teisiti teeksid? Me ei tea seda. Sest EKREl on ainult rahvuslus. (Ja Vabaerakonnal pole sedagi.) Neil on ainult lubadus olla "teistmoodi".

Statistika kohaselt on pagulaste vastu enim need, kes on kõigi vastu. Neil ei ole elus võib-olla kõige paremini läinud. Koolis juhtus mingi jama. Töökoht läks pankrotti. Naine jättis maha. Nad on lüüa saanud ja ei usalda enam eriti kedagi. Siin ei ole midagi imestada. Kui nad kütmata toas küünlavalgel televiisorit vaatavad ja peaminister ütleb, et Eesti on valmis ning edasi tuleb ainult peenhäälestada, siis kelle peale loota? Kõik on arusaadav. Ja see pole nende inimeste süü. Aga see pole ka pagulaste süü.

Ma ei arva, et rahvuslus on halb. Ma pean ka ennast rahvuslaseks. Minu arvates on eesti keel ja kultuur ilusad ning peaks tegema kõik, et neis oleks rohkem tulevikku. Mulle meeldib Eesti ja ma ei arva, et EKRE valijad oleksid natsid. Nad kindlasti ei ole. Mitmed mu tuttavad valisid EKRE. Midagi neile seal meeldis. Aga ma kardan, et see, mis neile meeldis, oli lubadus teha "teistmoodi". Selle "teistmoodi" taga on aga täielik ideeline tühjus, mille ainsaks kattevarjuks on rahvuslus − ja isegi sellele ideele on EKRE suutnud anda mitte ülesehitava ja elujaatava, mitte ideid otsivad ja edasiviiva, vaid agressiivse ja ründava vormi. Kas olete kuulnud EKRE algatustest keelekorralduses? Või looduskaitses? Kultuuripärandi kaitsmisel? Nende ideid seoses kogukondliku tegevusega maal? Kas olete kuulnud EKRE seisukohtasid millegi kohta, mis päriselt mõjutab meie riigi tulevikku? Ei. Mitte midagi. Null.

Lennart Meri ütles kunagi, et eestlase tunneb ära selle järgi, et eksinud teeline võib koputada suvalisele uksele ja talle tehakse see lahti. Kui Martin Helme ütleks, et ukse taha tuleb saata kurjategijad, terroristid ja mingid mõttetud mehed, oleksin ma temaga nõus. Me kõik oleks. Ma tean, et Eesti riigi ametnikud just sellega tegelevadki. Aga Helme ei ütle ju seda. Ta ütleb, et ust tuleb näidata inimestele, kellel on liiga palju eumelaniini-nimelist pigmenti veres.

Elame ajastul, kus tegelike probleemidega ei tegeleta. Valitsev partei peenhäälestab masinat, mille küljest kukuvad juba ammu suured hammasrattad. Sihtasutus, mis lubab perekondi kaitsta, ei tegele mitte puudustkannatavate laste ja naistevastase vägivallaga, vaid pühendab kogu oma kire ja kriitpaberi meestevahelisele seksile. Parteid, mis lubavad tuua uut hingamist, keskendavad kogu auru viieliikmelise pagulasperekonna ründamisele. (Või − nagu Vabaerakond − ei osale üldse riigielus.) Ent võib-olla need kõik ongi tegelikud probleemid. Kõik uuringud üle maailma näitavad, et mida avatumaks ja sallivamaks ühiskond muutub, seda suurem on sidusus, seda paremini kasvab majandus, seda turvalisem on käia ringi. Avatus ja sallivus on päriselt ka tegelik küsimus. Avatusel ja sallivusel on päriselt ka reaalsed tagajärjed. Aga noh, keda need uuringud ja faktid ikka huvitavad. Viru-Nigulas on ju järgmisel nädalal koolera!