Miks tekitab meis limane ja pehme intensiivseid tajusid?

12.12.2017

miks tekitab kõik limane, lihalik, pehme, kallerjas ja vedel meis intensiivseid tajusid? ma olen juba korduvalt üritanud sellele küsimusele vastata, aga see pole mul kunagi ammendavalt õnnestunud. sestap veel mõned mõtted antud küsimuses, mis ulatab kaugemale freudi anaalteooriatest.

kõik limane ja niiske on seostatav meie kehalikkusega, eeskätt aga meie kehalikkuse selle poolega, mille moodustab liha, niisked ja pehmed elundid, verevedelik, keha läbistavad sekreedid ja ained ning need sekreedid ja ained, mis kuuluvad eraldamisele nagu roe, menstruatsiooniveri, uriin, sperma, sülg, higi, okse jne; aga ka söödu, neelatu, hammustatu, süljega immutatu; siinkohal võib mõelda ka seeditud, pooleldi seeditud ja seedimata jäänud roogadest. limas me sünnime. kõik nimetatud substantsid tekitavad keskmises normaalses tajujas tülgastust. kõike loetletut võetakse küll vastu intensiivselt, kuid see tekitab tülgastust ning märgib maha tülgastuse piiri. nimetatud substantsivaldkonnaga tegelevad vaid arstid, lihunikud, jahipidajad, talunikud, kokad, toitu valmistavad naised ning kunstnikud.
kehalikkuse lihalise poole sisemiste substantsidega viib meid otsesesse kontakti vaid agressioon, teisele olendile tekitatud vigastus, tapmine. vigastatud kohast pritsib ja voolab verd, haavast paljastuv toores liha saab nähtavaks. jahitava looma liha ja veri paljastub alles läbi tapmise. sisikonna eemaldamisel saavad nähtavaks limased ja pehmed elundid ning meie kehades voolavad vedelikud. punane värv on üks intensiivsemaid värve, mida me teame. tema signaalväärtus on kõige intensiivsem ning ta šokeerib meie psühhofüüsilist toimimist. iga vigastumise ja totaalse eluohtlikkuse puhul ilmub meie ette särav punane veri. võib-olla sai punasest, sellest vere värvist, kõige kaunim ja intensiivsem värv just seepärast, et ta on seotud rünnaku ja hädaohuga elule. eelajalooline agressor ja jahipidaja allus oma tajude intensiivsusele, mida tekitas kiskjalik tapanauding, see aga tähendas ka ellujäämist ja bakhanaalset küllastust. eelajaloolisele inimesele oli ohvri siseelundite, tema niiske sisikonna nägemine, haaramine ja katsumine seotud tapva kiskjalikkuse loomuliku ja meelelise väljaelamisega. filogeneetiliselt on see kiskjalikkus aga sügaval meie kõigi sees. meie jaoks on suur trauma, et me (olles selleks sunnitud) tapame ja sööme oma loomadest vendi. olemuslikult lahtiharutamatu puhtuseootus, mis peaaegu keelab normaalsel tänapäevasel inimesel tajuda kõike seda, mis on niiske ja limane, tähistab hirmu surma ja hävitamise ees, hirmu näha elu tõeliselt sellisena nagu ta on – meie kõigi sees sügaval on soov jahtida ja tappa. lisaks sellele on meil hirm selle ees, et me liha süües kaudselt, peaaegu seda teadmatagi, rahuldame oma tapahimu. me vaikime selle tõsiasja maha seeläbi, et me palkame ühiskonna äärealadelt lihulikke, kes tapavad meie eest. meieni jõudev liha on tundmatuseni tükeldatud ja pakitud ning see laseb meil unustada, et loomad peavad meie toitumise nimel surema. käsk mitte tappa on meie kõigi jaoks võltstabu, sest tegelikult tapetakse iga päev. aga meie SELLEGA OMA KÄSI EI MÄÄRI. hirm tapetud saada ja hirm meie sisimuses peituva tapasoovi ees on nii tugev, et inimene kaitseb end juba siis, kui näeb midagi niisket ja limast. me ei taha keha orgaanilise poole nähtaval olemisega midagi tegemist teha. kõik limane ja alakehalikult niiske veab meid surma mõjuvalda. aga meelelise intensiivsuse taga, mille läbi kõike niisket ja limast tajutakse, on meile olemuslikult teadvustamatu kiskjalikkus ning tapahimu. me oleme kõige tugevamad, rahuldumatumad ja halastamatumalt tapvad kiskjad. näha elu sellisena - sest nii ta on - käib meie eksistentsi traagilise olemuse juurde. ka meie kultuur on kiskjate kultuur. ohvri ja tapmise trauma ümber koonduvad kõik meie müüdid.

Hermann Nitsch, „Nägemismeel orgia-müsteeriumiteatris”, 4