Ega enese eest ei pae

Neli näitlejat tammuvad arktilistes tunkedes raskel kõnnil ringi kuskil maailma lõpus. Nende kehastatavad karakterid on kurnatud, aga pühendunud. Valdavalt mornid, aga professionaalsed. Nende missioon vajab täitmist iga päev, iga ilmaga ja igas olukorras. Neid rõõmustab õige toon. Kui üks helide õnnemaardla ammendub, otsitakse järgmist.

Peaaegu sõnatu lavastuse idee kannab tänu näitlejate sisseelamisvõimele. Tegelased ei suhtle verbaalselt, sest neil pole midagi öelda, ent nad lävivad vilunud liigutustega otsides harmooniat. Nad ei tekita juurde asjatut teavet. Aga nad ei lepi ka vaikusega. Nad on otsustanud jõuda järgmisele tasemele.

See kõik oleks aga liiga pühalik ja tõsine, kui ei oleks esitatud tummfilmikoomika võtmes. Tormi kujutamine pelgalt iilidele vastu tõmbleva kehakeele kaudu annab vihjeid Groucho Marxile või Charlie Chaplinile: kui juttu pole, peab füüsis tegema topelt, kolmekordselt, et sama edasi anda. Gert Raudsepa uksega laperdamine ei matki tormi, vaid parodeerib ülepaisutatud dramaatikat tormi kui kujundi rakendamisel filmikunstis.

Näitlejate miimika on teatraalne: kõik pannakse igasse ilmesse. Kui ümber on tühjus, siis tuleb seda täita.

Lõbus on ka Marika Vaariku suuskadel laskumine paigal seistes, Rasmus Kaljujärve "aukuminek" jm visuaalsed "pette"detailid. Meile tehakse teatrit, kino tehakse, paljastades poolkogemata telgitaguseid, ent see poolkogemata on peene lavastuse tulemus. Soengud! Mida need näitavad? Loodan, et mitte midagi. Tore, kui pannakse lavastusse elemente lihtsalt lustimise pärast.

Nii et infot on, see peitub "pildikeeles". Kui lavastuses leidub ka osutusi paljude isolatsioone kujutatavate filmide ja sarjade suunas: sarjast "Mars" filmideni "Martian" või "Moon", siis sõbraliku huumori vormis esitatuna. Maha on võetud pateetika, jäänud on inimesed eraldatuses, kes muutuvad pisut imelikeks, aga kes säilitavad janu kauge, kauni ja ülla vastu. Seda leidmata võib mängida doominot ja juua viina, aga ikka jääb kahtlus, lootus, et kuskil on midagi veel.

Kui see on ka postapokalüptiline olukord, siis sel pole tähtsust. Maailm, nagu me teda tunneme, on välja lülitatud nii või naa. Inimesed on pisikesed, aga mis siis?

Sõnaline osa on napp, ent kõnekas. Jaburad lausekatked, kohmakad teaadanded näitavad, et jah: tõesti on õigem otsida muusikat tühja jutu asemel. Teisalt on üks lavastuse naljakamaid kohti Gert Raudsepa podisev monoloog teemal, et kes valis sinised saapad. Katkend: "Keegi ei valinud? Ise tulid! Täielik absurd." Argielu on absurdne, kuskil mägedes või Antarktikas või kosmoses mingite häälte purki ajamine ei ole absurdne. Sõltubki vaatepunktist. Sõltub, kus argisus asub. Seda essentsi või heli või tõde või mõtet või asja on vaja järjest peale. Ei saa leppida juba purkiaetuga. See, mille poole minna, ei tohi olla käegakatsutav.

Lavastus on pehme. Puudub teravus, ühiskonnakriitika. Mõnel hetkel võib see nätaki-nätaki lisada ainult infomüra juurde. Aga meile näidatakse. Lihtsalt, puhtalt. Et materiaalne maailm on ülehinnatud. Et mõnesuguse info osas võib vabalt ka aja maha võtta. Et kui maailmas hakkab midagi nihkesse minema, siis eskapism võib elu päästa.

Hendrik Kaljujärve muusika aitab mõtetel lendu minna. Kohati The Orbi, kohati The Caretakerit, kohati Ian William Craigi meenutav muusika ja ka müra ehitasid kuubiku ümber sellele maailmale, kuhu meid kutsuti. NO99 lavastustes on üha enam kombeks meetod "näitlejad teevad bändi". Seekordsed "hingeviiulid" üllatavad eriti.

Kas see lavastus vaimustas? Ei, see on vale emotsioon. See tabas midagi. Ega ma ei tea, mida. Mida mina ka tean.