Et rahu ei saaks sama halvaks kui hea sõda
Brechti vaatamise kogemuse üks tavapärane osa on brechtilike lavastusvõtete loendamine etenduse ajal. Igavlev vaataja võib sellest teha näiteks võistluse mõne teise teatrikülastajaga. Ema Courage (Marika Vaarik) tõmbab keset dialoogi jalga neoonpaeltega tossud – check; Piibu-Pieter (Rasmus Kaljujärv) avaldab keset stseeni kahtlust, et äkki lavastus ei meeldigi publikule – check; traditsiooniliselt lavatagune tegevus nagu ümberriietumine, puhkus, toimub hoopis laval – check; näitlejad kannavad maske (või noh, näoelemente on grimmi abil groteskselt moonutatud) – check; muusikalised etteasted pigem lõhuvad ja kommenteerivad lavastust kui seovad seda – check, mitme stseeni samaaegne toimumine laval - check… Olen kuulnud viljatuid vaidlusi selle üle, kas nende võtete ohter kasutamine pigem konserveerib või elustab Brechti. Igatahes on alati põnev vaadata, kui palju selle üle-programmeeritud teatrilaadi tagant paistavad järjekordse lavastaja kõrvad, kas peale brechti-manuaali tundmise ka midagi enamat suudetakse näidata.
Esimeses vaatuses teeb Õunpuu katse Brechti võõritusefekti süsteemselt üle võimendada. Näitlejate emotsionaalne isoleeritus laval on liiga süsteemne, et olla tahtmatu. Brechtile truult on näitlejad emotsiooni kasutamisega sihipärased, teadlikult valikulised, ent Õunpuu lavastuses on teadlikkus tekstist ja etendusolukorra tehislikkusest võimendunud nii teatraalseks kui sotsiaalseks nihilismiks. Laval on rida monolooge, dialoog toimub puhtalt tekstivoo literatuurse, dramaturgilise sidususe tasandil, ilma et näitlejad või tegelased omavahel ühelgi tasandil kontakteeruks. See võte ei ühti Brechti marksistliku tõdemusega, et indiviidi mõtteid ja hoiakuid tingivad sotsiaalsed ja majanduslikud võimusuhted. Õunpuu kirjeldab düstoopiat, kus avalikkuse moodustab kõikidest seni ühiskonda sidunud või orjastanud võimusuhetest irdunud ja kõigi osapoolte jaoks ehmatavalt kontrollimatu “ühiskondlik diskussioon”, mille kulgu suunavad retoorilised reeglid ja loogika.
Kirjeldatud düstoopia kaob lavalt teises vaatuses, mil lavaelu muutub märksa teatraalsemaks, näitlejad võtavad oma tegelastega ja tegelased teineteisega kontakti. Võiks arvata, et lavastaja on teiseks vaatuseks väsinud ning näitlejad lavastuse kaaperdanud, viljeldes omapäi peavoolu-teatrit. Selle võrra tõuseb esimese vaatuse taotlus järelkogemuses jõulisemalt esile. Siiski tundub, et brechti võttestik ise on juba nii kompleksne, et selle edasiarendamist taotlev lavastaja riskib publiku tähelepanu- ja mõistmisvõime kurnamisega.
Traditsioonilisema maitsega teatrikülastaja rõõmuks leiab teises vaatuses aset mitu näitekunstilist suursündmust, millest ühes – kolonelilese Yvette’i (Helena Pruuli) kohtumine noorpõlve armastuse Piibu-Pieteriga – nägin eesti teatri viimase kümnendi üht vägevamat näitlejasooritust üldse. Helena Pruuli groteskne motoorika ja ümberkehastumisvõime tekitavad külmavärinaid ja just selliseid, mis brechtiliku teatri taotlustega igati kooskõlas on.
Rea Lesta oskus ema Courage kõnevõimetusse Kattrinisse sisse elada, tumma tegelase kuuldavaks tegemise võime ilma publikusse mängimata on ka eraldi teatrikülastust väärt. Kattrin annab põnevat võrdlusainet Lesta sõnadeta rolliga Ene-Liis Semperi lavastuses “Tüdruk, kes otsis oma vendi”. Lesta Kattrin ei ole mingi ebard, ta on täiesti normaalne tüdruk, kelle ainsaks puudeks on ema eelarvamused ja perekonna hälviklik eluviis.
Aga jah, ema Courage. Lugesin kusagilt, et peategelast mõisteti omal ajal vääralt ning et Bertolt Brecht pidi käima näidendi vääritilavastajatele ja –lugejatele seletamas, et nimitegelane pole mitte sõja vapper ohver, vaid antikangelane, sõja üks mahitajatest. Courage’is nähti autori meelehärmiks tublit väikest inimest, kes suure poliitika tuulte keeristes kavaluse ja kauplemisoskuse tõttu ellu jääb.
Marika Vaariku tegelast ei huvita karvavõrdki, milline režiim parasjagu võimul on, ta põhiväärtus visadus, kõik muu on vahetusväärtus. Usuleige ellujääja kuvand keset verist ususõda on miski, mis peaks ka eestlase kaasaegse muutuva enesetajuga haakima. Usk on nii Brechtil kui Õunpuul tühi kõnekujund, mida poliitikud kuritarvitavad võimuiha rahuldamiseks. Gert Raudsepa välipastor on usutühjuse nauditav kehastus. Õunpuu lavastusest võib välja lugeda ka Eestis leviva uusreaktsioonilisuse kriitikat. Brecht kujutab flaami talupoegi kriitiliselt, mõtlemisvõimetute saripalvetajatena, kes ühiskondliku kriisi hetkel turvalise palveasendi kasuks otsustavad, selle asemel, et aktiivselt olude kujundamises või kogukonna kaitseski osaleda. Õunpuu karikeerib usuleige eestlase kristlikele väärtustele toetumist talupoegliku rahvaspordina.
Ema Courage ei poolda sõda mitte seetõttu, et Rootsi kuninga psühholoogilise kaitse nõunik ta ajusid oleks edukalt komposteerinud. 30-aastane suur sõda on talle väikestviisi kasulik. Courage’i tegelaskuju kehastab väikekodanluse kriitikat, kirgliku, ent kujutlus- ja empaatiavõimetu väikekodanluse, kelle toel ka Hitler kunagi võimule sai. Marika Vaariku Courage’i tõeline vägevus on röökiv elus vastuolulisus. Suur ahnus ja emaarmastus mahuvad mõlemad Vaarikusse ära. Väikese inimese keerukus, see, mida üritavad lahti häkkida, aga mille krüptilisust samavõrra pelgavad poliittehnoloogid, selle keerukuse mängib Marika Vaarik meisterlikult välja.
Lavakujunduses domineerib massiivne, roostes raudne eesriie, mida kord publikule lähemale, kord kaugemale nihutatakse. Eesriide roosteplekkide vahel on märgata jõuga haljaks kraabitud kohti. Neis haljastes laikudes näib helkivat sõja lubadus puhastumiseks, rahuaegse rooste mahanühkimise lootus. Ent sõda ja rahu ei ole vastandmõisted. Sõda võib olla sama tüütu, igav, roostetanud kui rahu. Ka sõjavastane kunst peaks just selle eksliku vastanduse levitamisest hoidumiseks vältima kramplikku, nüansseerimata sõjavastasust.
Sõja ühiskondlikku kasulikkust pole põhjust salata. Palju on räägitud sõja ja tehnoloogilise progressi või sõja ja tööstuse arengu seotusest. Antiik-demokraatiagi olevat inspiratsiooni saanud ateenlaste lahingukamraadlusest, äratundmisest, et korra ja surma ees on kõik võrdsed. Kasulikkus aga ei tee sõda moraalseks või heaks, nii nagu sõja jõle olemus ei välista õiglaseid ja üllaid - puhtalt enesekaitseks või humanitaarkatastroofi (genotsiidi) peatamiseks peetud - lahingud.
Ema
Courage oleks rõõmuga ära kasutanud ja soosinud ka rahuaegset
lintšimist. Seega, mitte ainult head sõda ei tule ära hoida.
Esmalt ja peamiselt on vaja töötada selle nimel, et rahu ei muutuks
sama halvaks kui hea sõda.