Kosmos kontserdisaalis

Tavaline kontserdisaal on ruumiliselt täielikult muudetud. Harjumuspärasel laval asetseb sümfooniaorkester (ERSO dirigent Olari Eltsi juhatamisel) ja koor (kuulus tütarlastekoor Ellerhein), ent publikuala on jaotatud kaheks, seatud üksteisega silmitsi ning neid lahutab tühi mänguruum, mille kohal ripub tohutu kera... Sellele projitseeritakse nagu maakerale videoinstallatsioon, suuri plaane näitlejatest, orkestrist, muusikute nägudest ja kätest, pillikeelte vibreerimisest, dirigendi inspireerunud tegutsemisest... Nii võibki kogu lavastust vaadata ühtse ekraanil näidatava kujutisena, kuid huvitav on jälgida ka seda, kuidas need pildid omavahel seonduvad.

Teater NO99-le meeldib töötada videoga ja nad oskavad seda. Kunstnik ja lavastaja Ene-Liis Semper eksperimenteeris videoinstallatsioonidega juba ammu enne teatrivaldkonda tulekut. Kuid „Pööriöö unes” on video kasutamine omandanud täiesti uue kvaliteedi – lavastus moodustub suurtest ja keskmistest plaanidest otse vaataja silme all. Siin on sobilik kasutada mõistet hoopis teisest valdkonnast, majandusest – selleks, et pall-ekraanile ilmuks vajalik pilt, tuli teostada mitte vaid tehnoloogiliselt keeruline, vaid ka detailselt läbitöötatud logistika, mis seoks ühtseks tervikuks näitlejate peapöörded, käeliigutused, emotsioonid, silmade väljenduslikkuse... „Pööriöö uni” meenutas mulle Robert Lepage'i tehniliselt ülikeerulisi, ent vaatajale kergelt jälgitavaid lavastusi.

Shakespeare'i nii süžeedetihedast näidendist valis teater vaid kuus tegelast, kellest laval on vaid viis. Kuues, haldjas Puck, kes end „öiseks uitajaks” ja Lahkeks Robiniks nimetab, on saalis kaadritagusena. Me kuuleme vaid ta häält (näitlejanna Marika Vaarik). Laval on kaks armastajapaari – Helena ja Demetrius (Helena Pruuli ja Jarmo Reha), Hermia ja Lysander (Rea Lest ja Simeoni Sundja/Ragnar Uustal) ning kangur Bottom (Jörgen Liik). Siin pole ei Oberoni ega Titaniat, ei Theseust ega Hyppolitat. Neid kõiki asendab Puck, kes on selles lavastuses demiurgi rollis: ta loob meie silme all maailma, ja maailmakerale ilmub pärast pikki sekeldusi ja segadusi Armastus. Kaks noortepaari, kes lõpuks üksteist leidsid.

Kui raske on „Pööriöö unes” näitlejatel! Nad on neid mitte hetkekski silmist laskvate videokaamerate teenisutuses. Paljud stseenid mööduvad... selili spetsiaalsetel kärudel – kõik selleks, et pallile ilmuks näitlejate suur plaan just vajalikus konfiguratsioonis. Kuid keerukused noori näitlejaid ei takista – nad mängivad temperamentselt, elades peensusteni läbi kõik oma tegelaste niigi keerulised suhtekeerdkäigud, millesse Puck veel omalt poolt segadust lisab. Isegi kõige rangem logistika võimaldab näitlejatel siiski kergelt liikuda ning vahel isegi lavale orkestri juurde ekselda, kust dirigent nad õigesse paika tagasi juhatab. Erilisse rolli on tõstetud kangur Bottom. Algul mängib ta tõelise asjaarmastajana kirge ribadeks rebides ihuüksi ära kogu Pyramuse ja Thisbe tragöödia. Kuid lavastuse finaalis astub ta lavaruumi keskel üles kui Näitleja – Teatri hing, mõte ja olemus ise.

Paljud teavad, et kõigil abieluregistreerimistel kostuva kuulsa „Pulmamarsii” kirjutas helilooja Felix Mendelssohn Bartholdy 1843. aastal just „Pööriöö une” lavastuse tarbeks. Kuid sugugi kõik ei mäleta, et see on vaid üks number tervest partituurist. Teater NO99 lavastuses kostub partituur täies ulatuses ja koos koorilauludega.

Sel suvel nägime Teater NO99 esituses Estonia kontserdisaalis müsteeriumi Armastuse loomisest.