Intervjuu Olari Eltsiga
Mendelssohni populaarsusega on olnud kummalised lood. Oma elu teises pooles oli Mendelssohn kindlalt kõige mängitavam helilooja kogu Euroopas. Kuid peale tema surma hakkas Mendelssohni populaarsus kiiresti kahanema, mille tagant paistsid muuhulgas ka Wagneri mitte nii lühikesed kõrvad. See viis selleni, et tema muusikat 20. sajandi alguse Saksamaal enam peaaegu ei mängitudki. Kahe maailmasõja vahelised katsed seda trendi muuta viisid ta 1936. aastal suisa keelatud heliloojate nimekirja.
Mendelssohni mitmekülgsus jahmatas isegi ta kaasaegseid, sest nii mitmekülgselt andekaid mehi teame me viimati renessanssiajast. Ta on üks tänapäeva interpretatsioonikunsti alusepanijaid ning ilma Mendelssohnita poleks sümfooniaorkester kujunenud selliseks, nagu ta on praegu. Eelmiste generatsioonide helikunsti väärtustamine jääb just tema aega. Selles vallas mõistagi tuleb enim esile tema huvi Bachi vastu ja pöördelise tähtsusega Matteuse Passiooni ettekanne 1829 aastal. Tõeline Mendelssohni renessanss aga algas alles 1990ndatel aastatel, kui tema vastu hakkasid huvi tundma ka muidu eelkõige Mendelssohnist vanema muusika esitajad.
"Pööriöö unele" kirjutatud muusika (1843) ei olnud Mendelssohnil ainuke näidendile kirjutatud muusika, 30ndate eluaastate esimeses pooles kirjutas ta muusika vähemalt neljale näidendile. Ometi esitatakse "Pööriöö une" muusikat harva koos näidendiga. Miks, kas sel on ainult organisatoorsed põhjused, kuna on raske kokku saada sedavõrd palju inimesi ja kollektiive?
Näidendimuusika, mis oli eelkõige 19 sajandil vägagi elujõuline žanr, on praeguseks võrdlemisi marginaalne. Eelkõige said endale sääraseid tellimusi lubada teatrid, kus trupis oli ka orkester ja tavaliselt muidugi ka lauljad. Tänapäeval kohtab selliseid truppe veel peamiselt Saksamaal.
Seda Mendelssohni Shakespeare'ist inspireeritud teatrimuusikat esitatakse kontserdisaalides võrdlemisi tihti, kuid peamiselt siiski vaid paari suuremat numbrit. Vahel väga harva ka mõningase tekstiosaga, kuid niimoodi nagu meie planeerime, ei ole mulle teadaolevatel andmetel seda juba ikka väga pikka aega ette võetud. Küll aga mängitakse ooperiteatrites vahel Benjamin Britteni samanimelist ooperit.
Mendelssohni teiste näidendite muusikat mängitakse tõepoolest harvem. Ja sellest on väga kahju.
Avamäng "Sommernachtstraum" aga oli Mendelssohni jaoks esimesi küpseid orkestriteoseid ja ta kirjutas selle 17-aastaselt! Mitte ükski teine helilooja ei ole mitte kunagi nii noorelt nii küpse teosega hakkama saanud. Isegi mitte Mozart! Nii see avamäng kui ka selle teemade baasil pea 17 aastat hiljem kirjutatud näidendimuusika on selle esiettekandest alates olnud ta üks mängitavamaid orkestriteoseid.
Mis muudab Mendelssohni "Pööriöö une" muusika Sinu jaoks huvitavaks?
Kõige märkimisväärsem on selle Avamängu juures Mendelssohni oskus müstilise ja maagilise atmosfääri loomisel ja seda loomulikult tol ajal suhteliselt avangardse orkestratsiooni abil. Juba see puupillide neljast akordist koosnev "raam" on tolle aja kontekstis väga originaalne, rääkimata viiulite värelevast, ostinaatost mida ta ka hiljem näidendimuusikas kasutas. Muide, sellest sai inspiratsiooni ka Wagner, kes sama võtet päris mitu korda oma ooperites kasutanud.
See õhulisus ja näiline lihtsus ning "drive" on see pindmine, mille järgi me tihti Mendelssohni ära tunneme. Selle all on aga ka huvitav vorm, sümfooniline arendus jne. Selle pindmise voolavuse tõttu on tihti Mendelssohni alahinnatud. Ja ka interpretatsioonilises plaanis on väga lihtne sellele liimile minna, eriti kui see saab vürtsitatud teadmisega, et tegemist on ikkagi romantilise perioodi heliloojaga. Seda on päris palju juhtunud ja ma arvan et Mendelssohn on muusikaajaloo üks enim vääriti mõistetud ja alahinnatud heliloojaid!
Me võtame selle väljakutse rõõmuga vastu!
Küsis Eero Epner
veebruar 2016