Vaim, ja mitte lihtsast liigist
„Pööriöö uni” on interdistsiplinaarsetel kunstidel põhinev vereülekanne. Peamine ülekandemeetod on videokunst, doonorid on William Shakespeare ja Felix Mendelssohn Bartholdy ning doktorid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
Juba esimene lavaline võte annab rabava efekti. Keset saali, põranda tasapinnal asuva lava kohal on suur ringikujuline ekraan, mis annab pilti mõlemale poole. Aga tegu pole lihtsa ringi, vaid läätse meenutava ringiga, s.t pildi moonutus serva suunas aina kasvab, nii et sinna sattudes on näiteks dirigendikepp kõver. Inimeste nägudest ma ei räägigi. Samuti on juba ERSO esimene etteaste mitte ainult kuulamis-, vaid ka vaatamisväärsus. Kui mängu tulevad näitlejad, läheb muidugi veel põnevamaks.
Suur samm edasi
Sedavõrd võimsaid ja uudseid lahendusi pole Eesti teatris nähtud. Läätse või kera imiteeriv topeltekraan ning pärislaval salvestatava otsepildi transleerimine sellele on suur samm edasi ka novaatorliku „Mu naine vihastas” lavastusega võrreldes. Muidugi pole pildi moonutus tehnitsistlik eesmärk omaette. See teenib ideed luua Shakespeare’ile omane unenäolisuse ja muinasjutulisuse õhustik. Ja teenib täiega. Visuaalsete võtete ring aina laieneb. Eriti leidlik on süžeesse mittepuutuvate elementide kasutamine: näitleja pikendamine juuste abil, hõbetikandiga tähed muidu ülimalt askeetlikel kostüümidel, soengute varieerimine, nutust punased silmad... Lavastust edasiviivad leidud on veel animatsiooni ja otsepildi vaheldumine ning põimimine, näitlejate, koori ja orkestri sidumine, mehe muutumine naiseks ja edasi lõviks („Ma möirgan nagu ööbik”), taustavärvide ja -mustrite vaheldumine ning ka mustvalge pildi sissetoomine.
NO99 üks omapärasid on see, et mängigu näitleja nii esileküündivalt kui tahes, alati on ta on rakendatud temast veel mõõtmatult suurema universaalse idee ja/või esteetilise nõude käsutusse. Nad on kuningad, kes näivad etturitena. Tehniliselt virtuooslikule ja originaalsele visuaalile lisandub Shakespeare’i võimas tunnetekujutus ja sõnamaagia. Viimased kaks pole kapitaalsetest kärbetest ja mõnest juurdepookest hoolimata midagi kaotanud. Vastupidi, keskendumine nelja noore suhtedraamadele kontsentreerib konflikte äärmuseni.
Neljast näitlejatööst saab rääkida ühiselt: Helena (Helena Pruuli), Hermia (Rea Lest), Demetrius (Jarmo Reha) ja Lysander (nähtud etenduses Simeoni Sundja). Neil on omavahel kogu aeg palju tegemist, kuid see tegevus põhineb üksnes kahel ajendil: armastus ja vihkamine. Nii saadakse ühest küljest naeruväärsed, teisalt eriti intensiivsed ekraanikujud.
Jörgen Liik monoteatri juhi Bottomina peab üksi nende nelja vastu saama. Mängulises ja psühholoogilises plaanis saab ka. Tema eelis on võimalus maske vahetada, peale selle ajab ta ainsana vahepeal päris mõistlikku juttu, tutvustades (ja markeerides) oma tähelepanuväärseid teatriuuenduslikke kavu. („Ja kui mina seda mängin, siis hoidku publik oma silmi.”) Sealjuures sulandub ta laitmatult ansamblisse. Siiski häirib Liigi puhul kohati liiga paksude värvide kasutamine – nii otsesel (välisel) kui ka kaudsel (karakteriloome) kujul. Mitte et see oleks alusetu, aga see on dissonants. Füüsilisest küljest tuleb kõigil viiel vaeva näha – kaamera fookuses tuleb olla täiesti täpselt. Võib öelda, et „Pööriöö uni” on lavastatud sentimeetermõõdustikus.
Kaalukatest muudatustest hoolimata jääb lavastus žanrilt täpselt Shakespeare’i lainele, romantiliseks komöödiaks. Olgugi et traditsioonilised naljamagnetid on välja jäetud (käsitöölised) või kärbitud üksnes teksti lugemiseni (Puck). Mõjuvalt kasutatakse üht koomika põhivormi: tegelaste käitumise ebaloogilisust. („Lõbus järg on meie lool: küll on narrust inimsool!”) Läbivalt tekitab elevust tegelaste vastuolu sisemise traagika ja formaalse üksnes enese imetlemisele suunatud kaamerasse mängimise vahel – valdavalt suures või ülisuures plaanis. Liiga tõsiseks ei luba meeleolul muutuda ka asjaolu, et enamik ekraanile jõudvat tegevust toimub pikali või poolpikali. Lavastajate suureks võiduks ja ametisaladuseks jääb see, et sisu ja vormi karjuv vastuolu ei häiri absoluutselt tükki kui kunstiliselt kindlat tervikut.
Lavastuse käigus muutub nii pildiliselt kui ka idee tasandil keskseks müüri kujund. See asub armastajate vahel, sinna tehakse pragusid. („Oh, suudle läbi müüriaugu mind!”) Aga võta kinni, millal praod müüri lõplikult murendavad, millal karm töömehekäsi need suleb.
Soovitavalt koos lõviga
Lavastuse suurim ebakõla on puändi puudumine või hajutatus. Sisuliseks ja visuaalseks finaaliks jääb rõngasekraanile uue, taevaliku dimensiooni andmine ja puhastamine peadpööritavast visuaalsest tulevärgist. Edasised monoloogid ei lisa nähtule midagi. Võimalik, et autorid soovisid karsket puhtust vastandada varasemale kaamerate ees väänlemisele, s.t eelistada siiraid tundeid võltsile. Aga usutav see polnud, kokkuvõttes võitis ikka võlts.
Pisipuuduseks võib nimetada esimese vaatuse lõpus ja teise alguses tempo kadumist. Seda kolme põhjuse kuhjumise tõttu: pikad muusikalised vahepalad, väljavenitatud videoklipid ja vaheaeg.
„Pööriöö unenägu” mõjub veidi kelmikalt, NO99 eneseirooniana. Vormilise täiuse saavutamine, näitlejate allutamine esteetilisele printsiibile, rõhutatud elitaarsus – kõik see on tükis sedavõrd võimsalt ja eredalt esindatud, et oleks olnud täiesti õigustatud, kui Semper ja Ojasoo oleksid ka ise episoodiliselt laval mõne selfi teinud. Soovitavalt koos lõviga.
Veiko Märka
EPL, 3. juuni 2016