Kolm põhjust, miks "Kõntsa" vaja on


"Kõntsa" kallal on palju lahmitud. Kuivõrd kerge on öelda, et see on saast, kui seda ei mõisteta. Kordades mugavam on öelda, et lavastus ei meeldi. Punkt. Selle asemel, et küsida ja uurida "Miks?" Ilma arutluse, analüüsi ja argumentideta saab mõtlematult ja süübimata potist alla lasta ainult sellise teatrilavastuse, mille kallal on sama vähe ka vaeva nähtud. "Kõntsa" puhul see kindasti nii pole. Järgnevalt kolm põhjust, miks "Kõntsa" nägema peab.

See on ilus

Tegemist on väga esteetilise lavaruumiga. Eriti kaunis on vaatepilt, kui pea valgeid seinu ilustavad juba abstraktsed poriplärakad, aga pilk jääb esimese hooga seisma ka justkui Tivolist pärit kõverpeegleid kujutavatel pleksiklaasist akendel. Intervjuus Päevalehele ütleb „Kõntsa” lavastaja Tiit Ojasoo, et me ei saa muuta seda, mis peeglist vastu vaatab, ning laval nähtud kujund võimendub veelgi. Unustamatum kõigest on porine areen ja tegelaste möödunud valguskartlikud teod lavastuse lõpu küünlavalguses.

Ilma selliste kategooriateta nagu ilu või harmoonia oleks ühiskond olemata, sest vaimse elamuseta täisväärtusliku elu võimalikkus on nullilähedane. „Kõntsas” on sama palju ilu nagu koledustki – pole ühte ilma teiseta, nagu ühiskonnaski. Kus see ilu seal veel oli? Valgus- ja helikujunduses, erootikas, aga kogu kires, pühendumuses ja veendumuses, millega töötasid näitlejad.

Veenev näitlejatöö

Näitlejate iga emotsioon, näoilme, kehakeel on filigraanselt välja joonistunud. Selle taga on kindlasti ka lavastajate teadlikkus soovitud eesmärgist ja koreograaf Jüri Naela töö näitlejatega. Laval aga näeme inimhinge pahupoole kirevat paletti: ihast nõrkev Marika Vaarik, ignorantne vampnaine Rea Lest, endassetõmbunud, agressiivne ja võimutsev Rasmus Kaljujärv, rääkimata ahastuses Jörgen Liigist ja teistest. Kirg, ilmnedes ükskõik millise muda, läga ja sodi keskel, teeb meist inimesed. Ja kui see on veenev, on see ka ilus ning vastupidi. See lavastus on tõepoolest tüüpiline NO99, kui pidada silmas veendunud ja teadvustatud näitlejatööd, aga ka üllatav NO99. Noorte alastus enam ei üllata, aga vanade oma küll. Ja see oli ilus kujund, ülim empaatia, kui Marika Vaarik enda ihu näitas. Ja sel hetkel ma tajusin, milline kunstile pühendumus selle akti taga on.

NO99 on meie esinduskollektiiv teatrimaailmas nagu Eesti Filharmoonia Kammerkoor muusikas. Mis tähendab (ja ma tahan selle juurde veel kord tagasi tulla), et me ei saa mõtlematult nende loomingule vett peale tõmmata. Ei, see ei tähenda nagu ei võiks seda püha lehma kritiseerida. Lihtsalt põhjendatult, sama sisukalt nagu loomingki ja viisil, kust tekiks pinnas aruteluks.

See on ühiskonna peegel

Vaadakem selle kunstiteose läbi peeglisse. Meis endis on ju see alge. Vaadakem poliitikat, ajalehti, online-meedia külgedele, telerisse või sotsiaalmeedias pagulasteteemalisi arutelusid. Ei vaata? Liiga negatiivne? Pole ju vaja kõikjal käärivat paska enda teadvusesse lasta, eks. Elagem kui lillelapsed keset õndsat teadmatust või nagu põhja-korealased. Pole ajastut ega riiki, kus ignorantsus oleks midagi paremaks muutnud. Miks levib see usk nüüd, et parem on peita pea liiva alla? Arvad, et sinu egoistlik otsus end päevapoliitikast, majandusküsimustest, õnnetustest, katastroofidest, korruptsioonijuhtumitest välja lülitada on õigustatud, sest sina tahad elada positiivses maailmas.

See õpetaja tahaks ka, kes Paala koolis surnuks lasti. Narkomaanid ilmselt ka, tsirkuseloomad ja loomapiinajate tõttu oma karvakerad kaotanud inimesed. #pohh #yolo #uudiseideiloe #mõttetusaast Veelgi enam tahaksin mõista, kus on sellise kurjuse alged, kuid ignorants selle juurde ei vii. Miks tahta teada saada? Et mõista, sest arusaamatu mõistmisest algab igasugune areng, seal peitub võimalik lahend.

Usun naiivselt, et vaid ühekoos saame kallutada kaalukausse. Seda teiste jaoks teha püüda, koos arutada, lahendusi genereerida, kuri ja ebaõiglus hukka mõista. „Kõnts” tekitab diskussiooni. Loodetavasti ainult mitte lavadekoratsiooni nimega „märg muld” pärast, aga kurjuse eripalgelisuse pärast, mis siin mitmekülgselt olemas on. Kellelgi pole vaja passiivset kodanikuühiskonda. Unusta ära oma egositlik mull „loen ainult positiivseid uudiseid” ja tule maa peale. Midagi ei juhtu. Elus on ikka sama palju rõõmu, laste naeru ja kassipilte ja -videoid, aga äkki mõni kiisu jääb üle rõduääre lennutamata.

Selleks ongi „Kõnts” hea, et teatrisaalis pole pilku kuhugi pöörata. Ei saa lehekülge keerata, naisteka uudise peale klikkida või Elu24 seltskonnagaleriid sirvima hakata. NO99 näitab nagu inimpsühholoogiat uuriv ajakirjandus, aga kunstiliselt, mis on ühiskondlik mädapaise ja kus hingesopis see asuda võib. Me pole siin maailmas üksi ega ela vaid iseendile, kuigi üha individualistlikumas ühiskonnas juurdub viimane uskumus üha sügavamalt. Tänapäeva maailma peegeldamine selle pahupoolelt on vajalik nii kaua, kuni Soome naised meie kodututega seksimas käivad (väidetavalt) ja kassid üle rõduäärte surnuks lennutatakse ning 9400 inimest aastas ilma omasteta maha maetakse. Täpselt nii kaua on negatiivsete uudiste eest seltskonnagaleriidesse hiilivatele inimestele vaja näidata rohkem „Kõntsa”. Arusaama, et kurjus ei ole mingi eriline asi erilistes inimestes, vaid liigagi tavaline asi, et seda ära tunda (vt ka „Eichmanni protsess” ja „Hannah Arendt” või kuula: Tarmo Jüristo Ööülikooli loengut “Banaalsuse reproduktsioonid”).

Filosoofiaprofessor Tõnu Viik ütles 2014. aasta Metsaülikoolis peetud loengus, et riiklikult rahastatud kunstivormid on suures enamuses elitaarsed, jättes enamiku maksumaksjaid ükskõikseks, mistõttu nende otsene vajadus pole ilmne (Metsaülikool 2015: 126). NO99 puhul see ei kehti. Milline on see ühiskondlik hüve, mis me äsja nähtust lõikasime? Jätkan Viigi mõtetega: „Aga kas siis tõesti pole kultuuril ja kunstil muud väärtust kui poliitilise identiteediloome teostamine ja poliit-tseremooniate esteetiline vormistamine? Viimases hädas meenub üks traditsiooniline, juba antiikajast pärinev vastus küsimusele kunsti eesmärgi kohta: kunsti on vaja tänu mõjule, mida ta tekitab vaatajas, kuulajas või lugejas.” Kunst annab uue hingamise ka vana muda sees. Viik ütleb, et inimesel, kes on olnud kunsti lummuses, on ühe asemel kahe maailma kogemus (Metsaülikool 2015: 134).

Kirjanik Jan Kaus ütles samuti sel 2014. aasta suvel mitmepäevasel kunstide teemalisel koosviibimisel Käärikul, et kunsti autonoomia ja universaalsus väljendubki selles, et ta sõnastab ja kujutab jätkuvalt reaalsuse ja kujutluse vahelisi lahendamatuid pingeid, leides sellele igikestvale asetusele lugematul hulgal kujundeid, sümboleid ja sõnastusi. Niisiis on kunsti vaja inimestele, kes lihtsalt ei ole elus, vaid tunnevad elu vastu huvi, kes tahavad elult midagi, midagi veel. Kes tahavad teada – ja ta tsiteeris siin oma lapsepõlve lemmikraamatu lõpusõnu –, „mis on õieti see elu, mille kord kurva, kord rõõmsa, aga alati võitlevad teenijad me kõik oleme.” (ibid: 145)

Astusin porri. Ja avastasin, et see ei erine meie ümber toimuvast. Saan olla tänulik, et nii radikaalne pole minu argipäev, aga ei tohi ära unustada, et on me ligimeste oma. Säilitage oma kriitiline ja avatud meel, maailmaparandaja iseendas, ärge vaadake mööda, vaid minge kõikide kõhkluste ja ideaalide kiuste seda etendust vaatama. Teadvustamata ei juhtu suurt midagi.

Kasutatud kirjandus:

Kass, M., Algma, S., Karus, K. jt. 2015. Metsaülikool 2013–2014. Kriisid kapitalismis ja kunstis. Tallinn, Kirjastus SE&JS.

Tarmo Jüristo. 2015. Banaalsuse reproduktsioonid [videoloeng], 8.11.2015


Helena Tamm
ERRi kultuuriportaal, 10. november 2015