Mudamaadlus laval
Kui lava näeb välja nagu taraga ümbritsetud võitlusareen, ei tõota see midagi head. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper Eesti teatrist NO99 saadavad oma lavastuses "Kõnts", mida kahel järjestikusel peaaegu väljamüüdud õhtul Thalia teatris näha võis, kolm noort, maitsekalt riides nais- ja kuus meesperformerit pruunile aluspinnale. Valsihelide armsusele seatakse kontrastiks tugev pilt, kus näitlejad sõna otseses mõttes sita sees seisavad.
Aeglaselt algab liikumine. Allasurutud agressioon otsib teed välja. Varsti maandub esimene peadpidi mutta. Järgnevad jõhkrad, seksuaalselt laetud vägivaldsed stseenid: mehed, kes naisi erakordsel moel alandavad ja muda ning ämbritest valatud veega üle kallavad. Hiljem toimub pseudoreligioosne episood, kus äikeselaadsete industriaalhelide keskel seisab poolalasti Jeesus aknaraamis. Lõpus muutub rühm trompeteid puhuvaks elevandikolooniaks. Ojasoo ja Semper on välja töötanud ekstreemsed pildid inimeseks olemise olukorra kohta, nad näitavad eemaletõukavat - ja ikkagi ka natuke rõõmu -, mida tähendab koosolemine, mis aheldab inimesed elus üksteise külge.
Selle eksistentsiaalse mudamaadluse kunstiline tähendus seisneb fantastiliste näitlejate täiuslikus kehavalitsemises ja avatud ning vägivaldsetes assotsiatsiooniväljades.
Annette Stiekele
Hamburger Abendblatt, 28.01.2016