Kodumaa karjub huumorit kahes keeles

Jaak Printsi esitatud tekstikatked Eesti lähimineviku avalikust ruumist annavad naerutava nostalgialaksu.

„Kodumaa karjed” on edasiarendus suvel Arvamusfestivalil etendunud lavastusest „24 aastat ühe tunniga”. Mina Paides festivalil ei käinud, aga ERR-i veebis on videolõik üleval ja sellega võrreldes on näha, et teatrilaval on elektrit nii tekstis kui ka mängus kõvasti rohkem. Eks saal seab ka näitleja teravamalt fookusesse kui keset saginat püstitatud vabaõhutelk ja Printsi powerhouse paistiski laval paremini välja. Isegi kui teile parodeerimiskunst muidu südamelähedane pole, ei jäta Printsi eesti- ja venekeelsed ümberkehastumised külmaks. Kui tihkaksin, kasutaksin siin sõna võimas. Dramatiseerida ajakirjanduslikke tekste on muidugi geniaalne idee.Tõstes teatrilavale tarbetekstid nagu kiretu uudise või elulised žanrid nagu ostu-müügikuulutuse lehesabas, võime jõuda üllatava nihestumiseni. Eesti elu ja võitlused, mida on meile seni näidatud äärmiselt tõsistena, paistavad pateetikamaski langedes lõbusa totrusena.

Tabuteema pronksiöö

Lavastuse eredamatel hetkedel oli teksti kokkupanija suutnud tekitada sündmustiku. Lastes paralleelselt joosta 2007. aasta aprilliöö sündmustel ja kultuuriminister Jänese laulupeokõnel, jõudis publikuni „Allo‚ allo!” laadis jamps, mis muuseas on täiesti adekvaatne ja tunnustatud viis ajaloost läbi närida. Pole vist palju öelda, et „Kodumaa karjete” pronksiöö kajastus on eesrindlik. Selge, et pronksiöö on olnud varsti juba kümme aastat tabuteema, mida kultuuritegijad pole peaaegu üldse tahtnud puutuda, kuid konkurentsi puudumine „Kodumaa karjete” tähtsust ei vähenda. Pigem tulevad julguse eest lisapunktid. 

Teksti jampslikkus ei võõristanud, vaid tegi südame soojaks. Erika Salumäe olümpiavõidu ülekandest rohkemgi liigutasid 1990-ndate alguse lehekuulutused, kus osteti põlenud autokeresid ja küsiti hiigelintressi lubades laenu. Küllap selleks, et asutada suvalist häälikuühendit meenutava nimega firma, mis nüüd on muidugi ammu maha müüdud. Mälestust hoiab ainult nüüdseks armsalt nostalgiliselt kõlav nimemonstrum.

Prints kütab läbi Eesti veerandsajandi Meri, Rüütli, Lengi, Pihli, Pullapää Urmo ja paljude teistena. Kui välja arvata tavalised kahtlusalused nagu Jänes, Ojuland ja Viivi „sooviks abi juurde” Sõnajalg, siis jah, kõik tsitaadid on pärit meeste suust. Aga võib-olla on see hoopis kompliment naistele? Et kui naine Eestis juba sõna võtab ja vaatevälja satub, siis nii arukalt, et seda on raske huumoriks pöörata? „Kodumaa karjed” näitab, et Eestis on ütlejad ikkagi mehed. Ka see on väärtuslik tõdemus – kui tundub, et kõik on viltu läinud, siis vähemalt teame, kellele näpuga näidata või kelle üle naerda.