Intervjuu Eero Epneriga
Provotseerivalt: miks teater trügib poliitikasse?
Sest me oleme riigiteater. Me oleme osa avalikust sektorist. Me saame raha ühiskonna käest. See paneb meile ka kohustuse selle ühiskonnaga suhestuda.
Aga muidugi me ka tahame suhestuda. See aitab lähemalt uurida võimu kui säärast, sh iseenese sümboolset võimu, millel on suur ühisosa igasuguse võimuga, sh poliitilisega. Jah, muidugi on. Sest NO99, teatrikunst või üleüldse kultuur ei ole midagi poliitikavälist ega apoliitilist. Ta ei asu kõrgemal kui ülejäänud ühiskond. Ta ei asu väljaspool ühiskondlikke suhteid. Loomulikult on teatril ka jätkuvalt täielik õigus poliitikaga mitte tegeleda, aga kui ta juba tegeleb, siis on ta võrdne sellega, mida käsitleb. Ta pole halvem, aga ta pole ka parem. Ja see tähendab, et kunsti suhe võimu võiks tunnistada moraalispektris ka muid värve peale moraliseerimise.
Kuidas asetub Savisaare muusikal teie mõtete ja plaanide järgi samal ajal täie hooga tuuritavatesse valimiskampaaniatesse?
Muusikalist ei ole võimalik rääkida, sest proovid alles käivad ja lavastus pole valmis. Kuid muusikali idee suhestub pigem psühholoogilise kaitse kummalise kontseptsiooniga (ma ei räägi siin spetsiifiliselt Ilmar Raagi ametikohast, vaid laiematest viimaste aastate arengutest). Kui demokraatlik ühiskond hakkab tegutsema selle nimel, et riiklikult juhtida tõevoogusid, on viimane aeg korraldada mõned psühholoogilised rünnakud. Me oleme kuulnud näiteks päris palju pahameelt, et meie muusikal (mida keegi pole näinud) on eetiliselt vale, sest see aitab Kurja troonile. Nunuh. Kui üks teater suudab tõesti mõne oma lavastusega demokraatiat sedavõrd palju mõjutada, et määrab valimiste tulemuse, ütleb see ju üht-teist demokraatia tervise kohta. Meenub Brechti Galileo, kes ütleb, et "õnnetu pole mitte see maa, millel puudub kangelane, vaid selline, mis teda vajab".
Aga huvitavam on küsimus Kurja kohta. Tundub nimelt, et ühiskond vajab Savisaart selleks, et defineerida Kurja. Savisaar on Eesti Kurja-mõõdik. Sellega on probleem kahesuunaline. Esiteks välistatakse Savisaarest kõik muu peale Kurja. Ja teiseks ei nähta Kurja enam kusagil mujal. Ühiskonna soontes võiks aga liikuda siiski veidi rohkem kui üks-kaks tõekontseptsiooni. Muidu jäävad veresooned kinni, võib tekkida rabanduse oht. Esimesed märgid on juba ammu kohal.
Kahtlemata on etendusel valimistele või vähemalt erakondade valimiskampaaniatele mingisugune mõju. Millist rolli te muusikali plaanides sellele teatrist väljapoole asetuvas kontekstis näete?
Ma ei näe küll, et valimiskampaaniad oleksid kuidagi teistmoodi üles ehitatud kui tavaliselt. Neid on samas huvitav jälgida, sest nagu ikka, püüavad parteid ära arvata, mis koha pealt on rahva nahk kõige õhem, et oma süstal siis sinna suunata. Seekord on erakondade arvates ühiskonna peateemadeks klassivõitlus ning hirm - ja raske on neile vastu vaielda. Kõik rahalised lubadused on tagasiviidavad kahele küsimusele: "Kes sa oled? Aga kes sa tahaksid olla?" Ja kuna inimese vastus esimesele küsimusele ei rahulda inimest ennast kunagi, siis pakutakse kohe ka lahendusi, kuidas oma staatust paarisaja euro võrra apgreidida.
Hirmuhüsteeria tekitamine ja seejärel kohe ka häälteks konverteerimine on muidugi problemaatiline, kuid siin ei seisa erakonnad üksi. Neile pakub kenasti tuge ka ajakirjandus, kes on eriti Delfis, aga ka mujal hakanud julgeolekuohuna käsitlema siinseid venelasi. Ka kultuuriväli on käed külge löönud: kui aastal 2008 pannakse sumedal suveööl terve Lauluväljaku täis inimesi laulma sellest, et Lasnamäel hulguvad sihitult migrandid ning nad tuleb peatada, või kui jalgpalli rahvuskoondise soojenduse ajal lastakse kõlaritest laulu, kus öeldakse, et vaenlase vastu võideldes tuleb uskuda taludesse, kodukoha kaasikutesse ja pääsukestesse ning väljakul jooksevad samal ajal Vassiljev, Dimitrjev, Pareiko, Zenjov, Antonov ja Kruglov, siis millest me räägime? Kogu kompoti tulemuseks on see, et kodakondsusega seotud valimislubadusi me seekord ei näe, kuigi kuuldavasti olid mõned julged plaanid soolas küll. Nii palju siis demokraatlikust ühiskonnast. Ajastu on arg, midagi pole parata.
Tiit Ojasoo on öelnud, et loodate lavastusega jõuda üldistuseni, mis kõnetaks laiemat hulka inimesi - ka neid, kelle riigipeaks on Putin või Berlusconi. Kuidas see välja näha võiks või kuidas see võimalik saaks olla? Mina kogen oma igapäevases töös, et kirjuta millest tahes või kuidas tahes, siis näiteks konkreetselt Savisaare, Keskerakonna, Tallinna linnavalitsuse teemade suhtes on laias laastus pool auditooriumist täiesti immuunne. Sama on näha ka näiteks Keskerakonnaga konkureerivate parteide tulemustest - nad võitlevad üksteisega häälte pärast, aga mitte Keskerakonnaga. Milline on teatri võimalus sellist immuunsust kõigutada?
Nagu on Tõnu Õnnepalu kirjutanud: „Jätta oma astel, oma väike särav mürk kätte, mis su tappis"
Milline oleks teie nägemuses parim reaktsioon või tulemus, mis Savisaare lavastuse peale tekkida võiks? Kas te soovite üldse reaktsiooni, mis ulatuks väljapoole ühe lavastuse lavastuslikust sisust?
Lavastusest ei soovi ma jätkuvalt sõnagi rääkida, sest see pole veel valmis. Praegu on võimalik rääkida vaid üldistest printsiipidest poliitilise teatri ümber Eestis. Jah, igasugune poliitiline teater soovib laiemat reaktsiooni, sest tema lavastuslik sisu ei toimugi mitte ainult teatrisaalis, vaid ka näiteks meediaruumis. Plakatid ja artiklid ei ole mitte lavastuse reklaam, vaid lavastuse osa ning neid peaks ka analüüsima koos. Sest ükskõik kui tõsiselt me oma sõnumit laval ei mõtleks - me ütleme seda laval ning seda võetakse alati "teatrina", st mitte-reaalsena. Kui aga minna avalikku ruumi, olla osa mitte kultuuri-, vaid poliitikauudistest, siis muutub asi reaalseks. Ja siis muutub poliitiline teater ka meie jaoks huvitavaks. Liikumine pidevalt reaalsuse ja fiktsiooni, poliitika ja teatri vahel pakub igal sammul mingi üllatuse. Ärge mõistke valesti: meediareaktsioonide tekitamine pole mingi eriline saavutus. Kuid selle eesmärk ei ole "promo" või "kära", vaid seeläbi muutub asi reaalseks mitte ainult meie, vaid kogu ühiskonna jaoks. Teater on ikkagi turvatsoon. Reaalsus ei ole. Seda nii meie kui ka publiku jaoks.
Me tahtsimegi teha Savisaarest lavastust just nüüd - valimiste ajal. Ajal, mil metafoor saab reaalse jõu. Mil sõnadel on tegelik kaal. Kui saab rääkida sellest, mis tegelikult ka inimeste elu puudutab. "Savisaart" ei ole võimalik - nagu ka need küsimused tõestavad - toppida pelgalt kunsti liistude juurde. Ja teiselt poolt tähendab see kõik muidugi ka seda, et ülesanne on keerulisem, vastutus suurem. Kui teha valimiste ajal Savisaarest lavastus, ei ole meil võimalik piirduda parodeerimise või moraliseerimisega.
Tõsi, olen kuulnud ka definitsiooni, et tõeline poliitiline teater on alles siis, kui autorid arreteeritakse otse teatrisaalis. Seda ütles Rein Lang ja endise justiits- ning kultuuriministrina ta kahtlemata tunneb asja. Kuid lapsikut irooniat kõrvale jättes: jah, tõeliselt reaalset ja ohtlikku teatrit tehakse mujal. Olen näinud mõningaid Ladina-Ameerika ning Ida-Euroopa asju, mille autorid ei saa tõesti kindlad olla, kas nad näevad järgmist päeva neljanda seina või trellide tagant. Need on olnud olulised lavastused. Kuid demokraatias on see võimatu. Meie antavad olud on teistsugused. Mitte ainult teatril, vaid ka kodanikel (ja mis vahet neil kahel ongi?). Sest demokraatias ei panda ka kodanikke vangi, kui nad ütlevad, mida mõtlevad. Demokraatias ei võeta pantvange, küll aga peetakse läbirääkimisi. Ja seda tahab teha ka teater.
Milline sõnum peaks lavastusest kestma jääma? Kas te ei karda (või on see üldse teie jaoks oluline?), et lavastusega tugevdate Savisaare müüti? Kui õigustatud on teie hinnangul küsimus, kas teater teeb Savisaarele promo või antipromo?
Kõik küsimused on alati õigustatud, aga need vahekorrad on keerulisemad. Poliitikal on teatud sümboolne kapital. Meil samuti. Ja huvitav on lasta need omavahel ringlusesse, sest tulemused on etteaimamatud. Ojuland proovib kaaperdada "Ühtse Eesti" kaubamärki. Reformierakond kutsub meie näitlejaid õhtujuhtideks. Meie kasutame Savisaare nime oma lavastuse mahamüümiseks - ja vastupidi. See kapitaliringlus ajab ilmselt oksele või laseb aadrit, kuid tulemuseks võib olla ühiskondliku organismi veidi tervem olek. Üleüldine vodevillistumine toimub niikuinii ja kui sinna mingi plaaniga siseneda, siis on ehk võimalik võidelda teatud krampide ning hierarhiatega poliitikas, kunstis ja iseendas.
Samas tuleb ka küsimusest huvitaval kombel välja, et Savisaarele promo tegemine on miski, mida peaks "kartma". Asi pole hetkel aga selles, kas Savisaar on Kuri või Okei - kodanikena jagame me populatsiooni enamuse seisukohta. Asi on küsimuses, kus asub ühiskonna põhimõtteline valmisolek mõista, andestada ja käituda empaatiliselt. Savisaar on siinkohal vaid radikaalseim näide. Ja veel kord: ega ka meie ei ole mingid šefid andestajad ja mõistjad, pole seda õigustki kellelegi midagi andestada. Meie süda ei ole suurem pump kui teistel. Aga päris nii vist ei ole, et ühiskondlik moraal valib oma objekti: talle kehtin, aga talle ei kehti.
Mida te mõtlete, kui loete uudist stiilis Savisaare supermani reklaam maksis 35 000 eurot või Põhja-Tallinna linnaosavanem kulutas x summa kalendrite peale vms?
Me oleme mõelnud, et kuigi enda teada pole ükski meie lavastus suunatud üheselt poliitikute demoniseerimisele, siis äkki peaks proovi mõttes tegema lavastuse mõnest läbinisti positiivsest kangelasest. Siis oleme jõudnud nimede faasi ja alati on jäänud pinnale ainult üks nimi. Eiki Nestor. Aga Nestorist muusikali ei tee, sotsidel pole nii palju valijaid, et saalid välja müüks. Kangelasi ei ole olemas. Poliitikute, kunstnike ega kodanike seas. Kuigi ühiskond on täis agressiivsust, on arusaamatu, kes võttis endale õiguse visata esimene kivi. Ta võiks käega märku anda. Teeksime lavastuse.
Milline vahe on Keskerakonnal ja Reformierakonnal? Mis neid eristab?
Ma ei ole kunagi suutnud vahet teha ka Tšukil ja Gekil. Ainus, mis neid liberaalsuse hüljanud erakondi eristab on see, et Savisaar ei ole arg. Ta on nagu WTCsse sõitnud terrorist: tema eesmärgid on eemaletõukavad, aga ta ei ole arg. Ja see ei ütle tegelikult midagi Savisaare kohta, sest säärane julgus (nagu Susan Sontag on öelnud) on moraalselt täiesti neutraalne. See ütleb midagi meie poliitika kohta. Meil on tänasel päeval poliitmaastik, kus julgust on ainult ühel mehel. Ja sellel mehel on juba ammu kõigest ükskõik.
Kui paigas või paigast ära on teie meelest meil praegu tasakaal poliitikas inimeste, erakondade ja nende nö personaalsete probleemide ja sisuliste poliitikate üle arutamise vahel? Kui vaadata teatrist välja, siis milles seisneb teie meelest valimiste põhiküsimus, -küsimused? Keerleb see ümber Keskerakonna ja Savisaare, ümber Reformierakonna (tagatoa) võimulpüsimise ja võimujanu?
Tasakaal on paigas, sest poliitika ei ole midagi muud kui inimeste tahtmiste, südametunnistuste ja hirmude summa. Ei ole võimalik lahutada inimesi ja poliitikat. See oleks enese asetamine väljaspoole võimusuhteid, milleks ei näe tõesti isegi mitte teoreetilist võimalust. Poliitiline teater selles plaanis, nagu meie seda mõistame, ei näe poliitikat eraldiseisva sfäärina, mida siis kusagilt "väljast" kottida ja rappida, selle üle moraliseerida ning moraalset üleolekut näidata, poliitikuid noomida ja mõtlikult pead vangutades pragisevat lõkketuld vaadata. Säärane teater näeb poliitikat kui kohta, kus võimusuhted ennast kõige rohkem alasti võtavad. Kuid need suhted on ka igal pool mujal. Perekonnas, koolis, kultuuriasutuses, golfiväljakul või kassasabas. Võimusuhetes oleme me kõik. Ilmselt tahate panna selle lause nüüd pealkirjaks, sest kõlab ju efektselt, aga laias laastus on meis kõigis savisaared. Ja isegi mitte väga peidus.
No teater on poliitikasse ja poliitikutesse puutuvaid lavastusi teinud mitmeid. Mis peaks juhtuma, et te selle suuna nö unustaks?
Teater ei saa poliitikat unustada juba seetõttu, et teater on ise oma olemuselt poliitiline. Poliitilisus ei tulene sellest, kui mõne lavastuse teema on poliitiline. Poliitilisus tuleneb igasuguse teatri põhisituatsioonist: rahvahulk saamas osa mingist kujundist. Selles olukorras on väga palju ilusat, aga ka palju populistlikku ning fašistlikku, sest teatril on võime rahvahulkadega emotsionaalselt manipuleerida. 500 inimese korraga nutma või naerma panemine ei ole näitlejate sõnul eriti keeruline ülesanne.
Me oleme püüdnud liikuda nende kahe teatripooluse vahel, teadvustades endale, et teatripopulism on samuti üks populismi alaliike ning see sobib hästi nii armastuse kui ka poliitika vaatlemise vahendiks. Kuid tuleb olla teadlik tolle põhisituatsiooni vastuolulisest olemusest. Muusikal ja sotsiaalkoomusk on muidugi ja teadlikult eriti populistlikud teatriliigid, ja samas on poliitika muutunud popkultuuriks, nii et piirid on igas suunas hägustunud. Küsimus on: mida selle teadmisega teha? Kuidas kasutada teatri populistlik-fašistlikku loomust selleks, et populismi ning fašismi hulka vähendada?
Ja veel. Meenutagem veel kord, et antiiktragöödiad kommenteerisid sageli päevapoliitikat. Teater ja demokraatia ei sündinud juhuslikult sünkroonselt. Teater ei arvanud, et teatud nähtused ühiskonnas ja teatud inimesed on liiga vääritud, et neid käsitleda. Teater ei mõistnud kedagi vaikusesse ega põlanud inimesi, kelle käes oli võim. See on hoopis teine printsiip kui ühe riigiteatri direktori oma, kes pärast "Savisaare" aktsiooni saatis meile kirja ja ütles, et tema teater ei luba kunagi korraldada mitte midagi poliitikaga seotut. Ja muidugi on tal õigus oma valikutele. Sest kõigil on. Isegi Savisaarel.
Lõpetuseks küsib Taavi Aas „kes tellis Teatrilt NO99 muusikali „Savisaar“ ja kuidas suhtuvad järelvalveorganid pärast 21. jaanuari muusikali reklaami? Siis algab ju aktiivse valimisagitatsiooni aeg, mille jooksul on poliitiline välireklaam keelatud. Tallinna linnavalitsust palume keelatud reklaamis igatahes mitte süüdistada“.
Küsime vastu. Kes tellis Taavi Aasa?
Holger Roonemaa
EPL, 13. jaanuar 2015