Õrnalt karvase südame lugu

Ulfsaki ja Eelmaa lavastus räägib sõprusest ja kaitsetust südamest – õrnalt, tugevalt ja üldse teisiti, kui on tavaks.

Taavi Eelmaa rääkis Klassikaraadios pühast ja õudsest lõhnast – inimese lõhnast. Peale kõikvõimalike kehalõhnade on selle koostisosaks unistused.

Unistus

Tõsijutt, inimesed me ümber reedavad end oma lõhnaga. Võib haista unistusi, millest unistaja veel ise midagi ei tea, unistusi, mis on täitumas, ja unistusi, mis on juba mitte täitunud ehk kinnisideid. Obsessioonid lõhnavad kõige tugevamini. Meeleheide – see heidab meeled ja nii ei tunne selle ohvriks langenu enam ise seda lõhna. Siis tunneb ainult (kujuteldava) tähendusliku teise lõhna. Ainult et see lõhn ei tule teisest, vaid on meeleheite genereeritud kunstlik aine, mis on kujuteldavas taskus asuvas kujuteldavas rohelises pudelikeses ning sunnib end vahetpidamata näppima ja nuusutama.

Teiselt poolt – unistused reedavad meid. Suured unistajad unustavad enda ümber korraliku müüri laduda ja jäävad müürililleks, kelle juured tungivad läbi kivide ja hävitavad vundamendi. Nad on kaitsetud, nende lõhn meelitab ja peletab. Aga olla kaitsetu ongi tõeline viis olla. Nii tunned kõike, mis tuleb su juurde. Hoolimata sellest, et võib-olla kannatad rohkem, ka armastad rohkem, vähemalt on armastuse võimalus. Võib-olla ei armasta sa mitte inimesi, vaid lehetäid, kes su ihu närib, ja toimekat sipelgat, kes tuleb teda lüpsma, aga suurel osal elusolenditest pole sedagi.

See lavastus reedab nii ennast kui ka vaatajat. Heas mõttes muidugi: reedetakse oma, mitte teise saladust. Mitte nii, et keegi toimekas seltskonnategelane reedab oma ilu saladuse, vaid päris inimene reedab oma saladuse ilu.

Unenägu

Juhan Ulfsak on lavale loonud unenägusid. Võib-olla ei peaks neid nii nimetama, aga kuna unenägu on kahtlemata kõige lühem tee teisitisusse, siis on see samm kerge tulema. Etenduses matavad ja äratavad vaatajat pidevad teisitisuse vood. Need võimsad vood pühivad minema minnalaskmise ja toovad uusi lootusi. Vastupidi muidugi ka. See on nagu poolunest või luupainajast üles ehmatamine ja ebasobival momendil tahtmatu suikumine.

Kogu juhtumine on nii peenelt komponeeritud, et oodata ei oska midagi, aga lõpus saad aru, et kogu ootamatus suubus kaunisse tervikusse. Etenduse ajal peas tiirelnud küsimused „mis?” ja „milleks?”, korduvad sisemised ohked ja kinni pigistatud laugude alused silmapööritused jooksevad lõpuks koos amokki nagu väikesed armsad põrnikad, kuni kukuvad selili ega saa enam üles. Kuni tulevad mõtted, palju mõtteid, mis aitavad oma mõtlikul moel kõik ükshaaval püsti.

Uueks saamine

Näitlejad on sõbrad. Soe seltskond, kes lavastuse videoosas Maardusse ja maa alla sõidab ning edaspidi maa-aluses metamaailmas või siis lausa maaüleses maailmas mõõga pea kohale tõstab ja teekonna püha ja õudse poole sügavale rindu võtab. Igaüks on justkui üksi, aga kõik on üks viiepealine solipsismidraakon, kellel lüüakse korduvalt maha kõik pead ja kes kasvatab uusi kiiresti kui karikakar, mille õie küljest saab armastust lootes kroonlehti rebida, kuni alles jääb ainult kaitsetu süda.

See kollane, pehme ja õrnalt karvane süda, mis varre otsas tuule ja vihmaga võideldes üritab end võimalikult kaua püsti hoida ja vahel ka päikese soojuses meeliskleda saab, on peaaegu kõik, mis meil päriselt on. Sõbrad on need südamega varred, mis on kõige lähemal ja üritavad oma habraste lehtedega sulle toeks olla. Kui nad tuultele alla annavad ja murduvad, siis mõnda aega neid ehk näha pole, aga nad kasvavad uuesti ja siis on taas seltsim kõikuda. Nii ei saa sõpru valida – valiku teeb tuul, mis seemneid lennutab. Aga sõprust saab valida. Sest valida ei saa eales teist, küll aga enda ja teise vahelist kontakti. Mõnikord võib selle katkestada, kuigi see on raske. Aga mõnikord võib lihtsalt armastada, sest see pole ju nii raske.

Kairi Prints
EPL, 27. jaanuar 2014