See on nüüd

Kolmapäev” ei ole kerge vaatamine, kuid seda olulisem lavastus.

Kodutee kestvuse mõõtühikuks on rutiin. Tühikuks sammude vahel keskendumine: kohale jõudmisele, teekatte konarustele, märkamatuks jäämisele, käekoti hoidmisele. Ikka ja jälle. Esmaspäevast reedeni, kevadvihmast sügisrajuni, esimesest töökohast päris oma koduni. „Kolmapäeva” kangelannad mõõdavad koduteed tihedalt õlg õla kõrval sammudes, pilgud suunatud omaenda saapaninadele, vaheldumisi teiste ees tempot tehes, rütmiliselt, ringiratast. Neil on kiire, kuid nad teavad, et kiiremini kui eile, üleeile ja juba kunagi ammu nad kohale ei jõua. Alati sama hulk samme, alati sama hulk minuteid.

See marss koju loob lavale poeetilis-argise sfääri, mis pakub vaatajale ühteaegu kerget samastumisvõimalust ning hoiab saaliga distantsi. Kujundi tähistatav kutsub kaasteeliseks, tähistaja tühistab rutiini eest põgeneva publiku ootushorisondi. Sest stseen on kordades pikem, kui publik vajaks kujundi mõtestamiseks. Stseen on pikk kordus, et publik tajuks argirutiini tõlgendava mõistuse asemel kehaga, peegelneuroneid usaldades, justkui ise laval näidatavat marssi läbi sammudes. Samasugust tähistatava poeetilise venitatuse strateegiat kasutab ka lavastuse teine stseen, kus kangelannad mikrofonidega koduse argiõhtu mikrotegevused – pea sügamine, kotiluku avamine, tableti purustamine jne – kõlaritesse paiskavad. Sündiv sümfoonia toetub kergelt vastuvõetava meloodia asemel helide füüsilisele tajumisele, järgides siiski selgelt kulgevat rütmiloogikat. Kui palju sellest piisab, et publik tahaks lavalolijatega sarnaselt helisid füüsiliselt tajuda, erineb etenduseti. Nagu ka nende inimeste arv, kes lavastuse esimest, sissejuhatavat osa lõpuni vastu ei pea ja saalist lahkuvad.

Jääjate jaoks tõmmatakse ruum koomale, kui kangelannad lava neljas nurgas laiali olnud privaattoad eeslava keskele kokku kannavad – kontsaklõbina ja pingutusest katkendliku hingamise saatel, vaheldumisi itsitades. Teatraalsusega tembitud funktsionaalsusega. Sama ruumi uuesti, märksa väiksemal pinnal üles seadnuna tuleb lavastus publikule lähemale, esitledes kangelannasid neil järgemööda monolooge pidada lastes. Tähistatav ja tähistaja saavad taas võrdseks. „Ja siis tuli seks,” meenutab Mari Abeli kangelanna 13aastast iseend. Statiivil mikrofoni kõneledes, koketeerides pilku publikusse heites, käsi tantsuks taeva poole tõstes. „Ma koerale andsin, kassile mitte,” hõikab Inga Saluranna kangelanna vilunult kartuleid igimulisevasse potti tükeldades üle õla ilmselt kuskil mujal asjatavale elukaaslasele, nagu ta on seda juba loendamatuid õhtuid teinud. „See on siis, kui ... ,” selgitab Eva Klemetsi kangelanna järjekordset tabletipurki saalile näidates, „ ... kui mul on tülgastus.” Teeb seda enese võidetusest teadliku kõrvalpilguga, kuid vabandamata. „Ma ei mäleta oma vanaema istuvana,” loeb Kaie Mihkelsoni kangelanna ette raamatust, mille lugu nii ürgne, et seda saab ette lugeda raamatut hoidmata, samal ajal voodilina pestes. Nii saavad esitajatest oma looga eristuvad tegelased. Publik saab naerdagi.

Äratundmisrõõm jääb siiski üürikeseks, sest järgnev kehaekskursioon viib lavastuse elukujutamisest tagasi etendamisse. Õigemini edasi, joonides paljale ihule igaühe nähtamatu siserutiini kaela kandvast üllatavalt peenest lülisambast kikilipsukujulise kilpnäärme, ikka ja alati tulipunase tompja südame, ise mitte sappi tootva sapi ja paelusja soolestiku kaudu jääkaineid eemaldavate neerudeni. Elutee katkematuse tagatiseks on rutiin. Tagalaks vahelihase keskendumine: muutuste õhku anuvatele kopsudele, ravimimürkidest väsinud maole, liigsetest kogemustest vabaneda püüdvale soolestikule. Ikka ja jälle. Päevast päeva, kevadvihmast sügisrajuni, esimesest hingetõmbest talutud lõpuni. „Kolmapäeva” kangelannad tasuvad elusolemise lunaraha tihedalt õlg õla kõrval sammudes, kaaslastel rääkida lastes, vaheldumisi teiste eest tempot tehes, ringiratast. Neil pole kiiret, sest nad teavad, et homme, ülehomme või siis kunagi saab 13aastasest tantsijast kartuleid keedupotti tükeldav naine. Kui just uksele ei koputa üllatus.

„Kolmapäeva” koputaja on – nagu üllatusele kohane – kohatu. Siseneb, külg ees, groteskse võõrkehana argisesse ruumi, keerates publiku niigi väändu vastuvõtustrateegiale veel ühe vindi peale. Kuulab kangelanna armuavaldust eemalolevalt, toolipinna jäikuse ebamugavus kiirgamas läbi terve keha. Teatrikülastajal on temaga, kes ta seljaga saali istub, kerge samastuda, sest ta vaatab publikuga samas suunas. Kuivõrd sellest piisab, et publik suudaks lõpustseeni lõkkeväreluses lavalolijatega sarnaselt rutiinipoeesiat tajuda, sõltub vaataja tahtest oma tühistatud ootushorisonti mitte leinata. Nagu ka nende inimeste arv, kes lahkuvad saalist elamusega.

„Kolmapäev” ei ole kerge vaatamine, kuid seda olulisem lavastus. Sest see pakub vaatajale ühteaegu kerget samastumisvõimalust – äratuntavaid naise stereotüüpe – ning hoiab saaliga distantsi, heites tuttavliku publikusse kondina, mille üdiks üdini taasesitamist ning isegi „justkui elaks näitlejannad laval oma elu” etendamist vältiv poeetiline, s.t kujundlik ja teatraalne fiktsioonilaadne maailm. Sest tema tähistatava poeetilise venitatuse strateegia eeldab publikult vastuvõttu tegelassuhteid, märke ja verbaalgümnastikat tõlgendava mõistuse asemel kehaga, ratsionaliseerimata ning ruumikirkuse, helikriipivuse, sammurütmide ja häälekõlade – mitte kõla koormavate sõnatähenduste – mõjudele vastu puiklemata. Sest see liigub ette hoiatamata taas elukujutamisest – kui esitajatest saavad oma looga eristuvad tegelased – tagasi etendamisse, kus tähistajast olulisem on tähistatava seisunditaju loomise võime, ja siis uuesti nii, keerates aina publiku vastuvõtustrateegiale veel järgmise vindi peale.

See publikumõnitus ei kutsu kedagi välja – kui, siis üles. Kangelannade rütmilises, ringiratast kodu poole sammumises on üleskutset möönda, et teatrilaval päevakogetu veenev taasesitamine ei lunasta enam kui karjääriredelil veel ühe pulga võrra tõusmine valdkonnas, mis sulle inimesena mingit huvi ei paku. Kangelannade koduse argiõhtu mikrotegevuste kõlaritesse paiskamises on üleskutset uskuda, et laval ei teki põhjus-tagajärg suhted vaid verbaliseeritud, tantsu- ja laulunumbritega pikitud repliikide vahel, nagu ei näe iga kodanikualgatuse dramaturgia lõpustseenis ette valitsuse kukkumist. Kangelannade järgemööda peetud monoloogides on üleskutset teada, et meisterlik jutustamistehnikate põimimine on eesti teatris sama harv nähtus kui eristuv kultuuripoliitika parteide platvormides. Kangelanna paljale ihule joonitud elutees on üleskutset leppida, et puhas esteetiline nauding pole kunstis vanamoodsam kui elamine väljaspool Tallinna. Kangelanna armuavaldust kuulava üllatuskülalise ebamugavuses on üleskutset tunnistada, et mõne teose arusaamatuses mängib publiku viitsimatus harjumuspäratut taluda sageli suuremat rolli tegijate vähesest käsitööoskusest – olgu selleks teoseks siis lavastus või muutunud väärtushinnangud.

Lauri Lagle „Kolmapäev”, nagu ka Ingomar Vihmari „Keskea rõõmud” (Tartu Uus teater), Mart Kangro „homset oodates” (Kanuti gildi saal) ja Karl Saksa „Oh My God” (Von Krahli teater) on nüüdisaegsed kunstiteosed, mis sammuvad, õlg õla kõrval, kaaskangelasi ja -kangelannasid kuulates ja mõista püüdes, tehes järgemisi meie eest üldistusi aegruumist siin ja praegu – nii ühiskonna kui ka etenduskunstide tasandil. Näpuga näitamata, sest probleemide tabeldamine ei muuda seisunditunnetust. Süümepiinadeta enesekeskselt, sest ülbust kõigi eest teada rohkem maailma ei mahu. Irooniata, sest elutee kestvuse mõõtühikuks on poeesia.

Ott Karulin,
Sirp, 22. november 2013