Kolm rada pimedusse

Õhtul kell seitse on veel maailm särav. On restorani jaoks head ajad, sest on kosta nugade teritamist, kuid millalgi kustuvad tuled. Oma filmiga "Põgenevad pilved" püstitas Aki Kaurismäki monumendi sulgemisele määratud restoranile "Dubrovnik". See on film skandinaavialiku majandusmudeli videvikutunnist ning seejärel inimese ellu saabuvast pimedusest: ülemkelner Ilona muutub sotsiaalmajanduslikuks underdogiks, väljaheidetuks.


Nii palju kurbust on kinos harva, ning kuna Kaurismäki film ei ole oma raputavat jõudu kaugeltki kaotanud, on ka mõneti odav selle põhjal lavastus teha. Seetõttu on lavastusse liidetud ka kaks boonusträkki – "Ilona. Rosetta. Sue" on Sebastian Nüblingi südantpurustava sotsiaaldraama nimi, mis Münchner Kammerspieles tegeleb inimliku väärikuse küsimustega.


Lavastaja on võtnud õppetunde Kaurismäki, vendade Dardenne'ide ja Amos Kolleki filmidest, ning lisaks on tegemist mitmekeelelise koostööga Tallinna, Brüsseli ja Müncheni vahel. Tegemist on rahvusvahelise melanhooliaga, mis asendab klassivõitluslikku Internatsionaali.


Nii erinevad kui kolm filmi oma tegelaste ja esteetika poolest ka pole, jutustavad nad ühte lugu: lugu, mis läheb järjest sügavamale. Lootuse järjekorras pole enam mõtet seista, kui sind neelatakse töötuse ja klassikuuluvuse kaotamise põrgusse.
Sebastian Nübling mõõdab distantsid täpselt välja. Sue, Rosetta ja Ilona võivad küll sotsiaalsüsteemi erinevatesse kanalitesse rääkida, aga ikka on tunne, nagu oleks tegemist kaugekõnega. Ühendus ragiseb, ootejärjekorda pannes on kosta tavalist õõnsat lohutamisretoorikat ning hääled kõlavad võõralt. Oma lavastuses töötab Nübling sääraste efektidega meelsasti: luupimistega, kus üksindus muutub veel lõputumaks; aegluubis mõjuvate tantsustseenidega, kus inimesed on küll üksteisega, kuid tegelikult ometi üksijäetuna. Nende tantsu nimi on Apokalüpsis, meeleheitlik ja tõeline. Steven Scharf, kes mängib Aki Kaurismäki "Pilved liiguvad üle" endist trammijuhti, nõksutab elegantselt puusi, püüdes lohutada oma samuti äsja töötuks jäänud Ilonat. Koos leitakse keset järelmaksuga ostetud luksust ühine rütm, mis aga ei suuda kaitsta maailma rütmi eest.


Võib-olla on "Ilona. Rosetta. Sue" pigem koreograafia kui tantsulavastus. Vähene tekst illustreerib pigem pilte, mitte vastupidi; ning kui räägitakse midagi inglise, prantsuse, saksa, eesti ja lingala keeles, siis kõneleb keelte kõla masenduse globaalsest ulatusest, põhjendades seeläbi ennast ise. Kui kõne, müra ja efektselt sissetoodud muusikat kuulata, muutub selgelt tajutavaks melanhoolia, mille Sebastian Nübling on filmidest teatud topeltfiltri välja setitanud. Ta võtab filmidest olulisima ning teeb lavastuse sellest, mis on väikestes isiklikes katastroofides olemuslik.
Oma filmis "Sue" (1998) joonistab Amos Kollek väga õrna ja samas šokeeriva portree suurlinnaelust. Moolokis New Yorgis üritab 40-aastane Sue alles hoida oma väärikust, kuid tema elu on libedal pinnasel ning kõige lõpus on veel vaid enese väärikuse kaotamine. Juristikarjäärist ei tule midagi välja. Üürileandja viskab ta välja, sest ta on mitu kuud üüri võlgu, ta näitab klaasitäie limonaadi eest pargipingil võõrale oma rindu ning tema suhe Beniga on ainult üks suur arusaamatus.


Suena on Wiebke Puls silmatorkavalt vastandlik filmi-Suele. Tema jõulises kehas on värisev haprus ning sa usud iga sekund, et see õrnuse ja jõu kooslus kõneleb lähedusvajadusest, mis ta lõpuks samas ka hävitab. Mida rohkem Sue inimestele läheneb, seda enam tõmbuvad nad tagasi, ning see on võib-olla Sebastian Nüblingi lavastuse kõige traagilisem lugu.


Nüblingil saab Sue osa oma väärikusest tagasi. Tema langust näidatakse delikaatselt, kõige jõhkramad tegelikkused leiavad vaste peenelt stiliseeritud kehateatris. Seksi Beniga esitatakse seetõttu äärmiselt pantomiimilikult, mõlemad on üleni riides ja seisavad. Märksõna: tõstetus.


Teiste tegelaste puhul käivad asjad veidi teistmoodi ning üleüldse on tunne, et iga naise jaoks on leitud oma kiirus ja oma meeleolu. Ilona kaotab oma töö restoranis "Dubrovnik", mis peaks muutuma kiirtoidulokaaliks. Oma nutikusega suudab ta pea vee peal hoida ning samas on tema kõrval ja tema kaela peal melanhoolne unistaja Lauri. Kinshasast pärit Starlette Mathata kehastab Ilonat kui kedagi, kes elurõõmsalt ja resoluutselt seisab vastu hukutavatele oludele ning viletsusele, mis paari jälitab.
Tunduvalt letargilisem on Rosetta vendade Dardenne'ide filmist. Pärast seda, kui ta on oma töö kaotanud, ei leia ta enam tagasiteed sotsiaalsesse võrgustikku. Lisaks kõigele muule jamale lisandub veel ka ema, kes elab kämpinguplatsil ning elatub alkoholist ja prostitutsioonist. Eestlanna Mirtel Pohla liigub ülima usutavusega protesti ja resignatsiooni vahel, trios teiste heaolu kaotanutega on ta noor mässaja.


Sebastian Nübling hoiab oma lavastust kõigest plakatlikust eemal. Samuti ei ole "Ilona. Rosetta. Sue" odav poliitiline tarbeteater ega paku argumente neile, kes tahaksid pealiskaudselt globaliseerunud majanduse vastu sõna võtta. Lavastus seisab inimesele lähedal, embab teda, troostib teda, pakub talle sõbralikku valgust.
Nüblingi moto on diskreetsus. Kui lavastuses lauldakse vana vasakpoolse Billy Braggi laulu, siis kõlab see nagu kotti peidetud rusikas. "Kuueteistkümneselt olid klassi parim / ainus, mida nad koolis sulle õpetasid / on heaks tööliseks olemise saladused / Süsteem vedas sind alt / ära vea end ise alt". See ei kõla revolutsiooni, vaid languse järele. Kurbuse, mitte trotsi.

Paul Jandl
Die welt, 22. oktoober 2013