Pole konveierit, pole elu
Mitte sellepärast, et tegelaskujud oleksid kehvalt esitatud – vastupidi, Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Wiebke Puls ja Starlette Mathata suutsid inimnublakatele anda näo ja hääle, mis jäid kauaks kummitama. Pigem sellepärast, et seitsme miljardi mutrikesega planeedil ei saa kellelgi olla oma nägu ja oma lugu. Vaataja näeb laval põgusaid hetki, nagu ööpimeduses külmade autotulede kiirtevihku sattunud abitu olendi hetkelisi paanikasööste.
Lavastaja Sebastian Nübling tõi lavale konveieri, kus me kõik päevast päeva sibame, muretsedes ainult lindil püsimise pärast. Konveier on lint on konveier on lint, midagi enamat ei püüa ka tüki autorid sellest välja võluda. Elu on konveier, ja kui sa ei leia võimalust sellel püsida, on elu läbi. Ühel päeval see juhtub. Sa kaotad töö. Armetu, vihatud, mõttetu lint müriseb edasi, aga sind on kõrvale lükatud. Miks, mida ma valesti tegin? Sel peatumise hetkel tuleb esile korralikult funktsioneerivateks treitud ühikute nägu, nimi, mured, nõrkused, pereprobleemid. Aga kelle asi see on! Kedagi peale su enda ei huvita.
Ühesõnaga – meile näidatakse lugu nüüdisinimese painetest, elule alla jäämisest, nõutusest, võõrandumisest. Külm on, aga soojendavat õlga pole kuskilt võtta. Lavastajalt nõuab suurt enesedistsipliini, et panna see kibe kokteil mõjuma nii, et kaks tundi masendust ja hirmu oleks mõnuga vaadatav. Mõnu peab tulema ju kunstist endast, mitte sotsiaalpornost. Ja tuleb ka. Sebastian Nüblingi (lavastaja), Ene-Liis Semperi (kunstnik), Lars Wittershageni (muusika) ja Stephan Mariani (valgustus) lavastus on tervik, jättes halastamatu reaalsuse selleks, mis ta on.
...Mulle meenus kunagi eelmisel sajandil nähtud Lutsu “Tagahoovis”. Irdi lavastus Vanemuises oli hüperrealistlik – seda eeldas nii Irdi lavastajakäekiri kui ka teatriajastu. Pöördlaval käisid ringi armetud toapugerikud, kus samuti pidasid oma igapäevast olelusvõitlust väikesed inimesed, kellel pole iial asja elulava rambivalgusse. Lutsu-Irdi lõputu õudus oli soe ja armas, inimlik. Nüblingi väiksed inimesed elavad aga palju karmimas maailmas, neil pole kuhugi sooja pugeda. Oleksin tahtnud oma rõdu tagumise rea istekohalt hüüda üle saali: noored, ärge minge välismaale õnne otsima, näete nüüd isegi, mis sellest välja tuleb! Te peate loobuma emakeelest, asendades selle võõrkeelsete käsklustega, te peate võitlema mitte millegi nimel, saamata mitte midagi vastu! Teist saavad statiivid mikrofonidele, mis ei tööta! Kui veab, leiate tööd prostituudina, kui ei vea, siis... siis läheb nii nagu ikka.
Kindlasti tasub lavastust vaadata neil, kes tahavad näha teistmoodi, mitte-eestilikku teatrit (Nübling hääletati saksakeelsete teatrikriitikute ringküsitluses Saksamaa, Austria ja Šveitsi möödunud aasta parimaks lavastajaks), ja neil, kes tahavad otsida valgust tunnelis endas, sest tunneli lõppu ei pruugi kunagi tulla. Kes kardab vaadata peeglisse, ärgu seda tükki vaatama mingu.