Tusk. Töötus. Armetus.
Teatri NO99 rahvusvaheline koostöölavastus Müncheni Kammerspiele ja Brüsseli Kuningliku Flaami Teatriga «Ilona. Rosetta. Sue» esietendus laupäeval Tallinnas Salme kultuurikeskuses ja räägib töötusest. Kuid mitte ainult. Ka armetust üksikisikust masina Ühiskond lõugade vahel. Räägib ettemääratuse ja juhuse vahel võbelevast eksistentsist: kas jõhker bürokraatiatuul kustutab elunatukese või suudab vähene inimlik puude leegi siiski ellu puhuda?
Saksa tipplavastaja Sebastian Nüblingi uus töö seostub mõneski aspektis tema eelmise, 2011. aasta NO99 koostöölavastusega «Three Kingdoms», kuid ei ole ehk nii raputav ja üldistusjõuline. Laval on taas külm, kõle, veidi õõva tekitav ruum (kunstnik Ene-Liis Semper), mida seekord võimendab Salme kultuurikeskuse teatav nõukogudeaegne masinlikkus, inimesest suurem arhitektuur.
Esimene pilt mõjub: haiglasussikilesinistes põlledes tusased tehasetöölised vilgaste automaatliigutustega mikrofone kokku panemas, seejärel hoogsalt porgandeid puhastamas. Porgandid, muide, oma kirka oranžiga jäävad ainsaks soojaks tooniks kogu kahetunnise lavastuse jooksul. Lavastuse värvid – lavaruumi must ja tehaseliini-köögivalamute terashall, kostüümide roheline, lilla ja hall – rõhutavad temaatilist, visuaalset ja mängulist tervikut. Tusast ja armetut, külma, veidi kanget maailma, kus «inimene on inimesele hunt» mõjub loomuliku olemisviisina.
Mikrofonid ja kehakeel
Lavastus on inspiratsiooni saanud kolmest 1990ndate Euroopa filmist: soomlase Aki Kaurismäki «Põgenevatest pilvedest», Iisraeli režissööri Amos Kolleki «Suest» ning belglaste Jean-Pierre ja Luc Dardenne’i «Rosettast». Kindlasti ei saa teatripublikult eeldada teadmist neist filmidest ning seda pole ka etendusele kaasaelamiseks vaja. Tähtis on, mida lavastus jutustab meile täna.
Lavastaja Nüblingile on omane abstraktsete, atmosfääri loovate kehaliste ja auditiivsete kujundite kasutamine, dünaamilisus, liikuvus; tekst on tema jaoks alati vaid üks, võrdväärne või võimalik komponent laval. Oma uuslavastuses on ta aga koos kauase koostööpartneri, muusikalise kujundaja Lars Wittershageniga eriliselt pühendunud omapärase, kõikehaarava kõlapildi loomisele.
Oluliseks objektiks laval saavad mikrofonid, mis enamasti ei tähista laval midagi muud kui mikrofone – tasub tähele panna, et meile luuakse etenduslik situatsioon, mitte illusioon südantlõhestavalt armetu saatusega töötuelust. Mikrofonidesse sosistatakse, lauldakse, kõneldakse (ei karjuta!). Kaasaskantavast makist tuleb kõledale atmosfäärile vastupidist igatsuslikku, poeetilist muusikat. Näitleja (Sylvana Krappatsch) monotoonsest trummeldamisest mikrofoni pihta kasvab välja vabastav, kuid oma pöörasuses ka kammitsetud tants.
Üks kaunimaid kujundeid on lavastuse lõpuosas, mil peaaegu kõik näitlejad keerutavad juhtme otsas mikrofone kui veskitiibu – need tekitavad ootusäreva, ähvardava heli.
Lisaks kõlakujundite võrgule luuakse lavastuse atmosfäär ja terviktähendus kehaliste kujundite kaudu. Samuti nagu muusikas peitus vastandus valitsevale masinlikule ühiskonnakorraldusele (tööd ei ole ega tule!), näidatakse samasugust vastandust aeg-ajalt poeetilisse tantsu libisemisega. Kehakeel näitab igatsust, inimlikku vajadust sellele tundele vastata, aeg-ajalt soovi saavutada juhuslikult või ettemääratult hetkeline kontakt kaasinimesega.
Etenduse kulgedes moodustavad füüsilised ja helilised kujundid pidevas korduvas mustris omalaadse rütmi, partituuri. Kas oleks õige rääkida lavastusest kui polüfoonilisest sümfooniast? Küllap oleks see liiga suurustlev, sest «Ilona. Rosetta. Sue» on pigem hillitsetud kui suurejooneline, pigem madalat näitav, kuid ehk ülevuse poole püüdlev teater. Pigem pooltoonides kui laia sümfoonilise pintsliga tõmmatud.
Rahvusvaheline meeleheitlikkus
Tundub, et lavastus soodustab publiku distantseeritud vastuvõttu. Lavastuse ja minu vahel oli kui nähtamatu kile, kuid vahepeal rebiti sinna kilesse auk. Need olid nauditavad intensiivsuse hetked: Steven Scharfi (muide, saksa kriitikute poolt üheks aasta parimaks näitlejaks nimetatud) makaronikehalikult vibavad etteasted; Mirtel Pohla Rosettana ja Marika Vaarik tema emana pesemas end väikses valamus, kogu täiega sisse sumades, siis välja prantsatamas – seal oli meeleheitlikkust.
Eriti elusad on stseenid Rasmus Kaljujärve Beni ja Wiebke Pulsi Sue vahel: nende kokkusaamine ja lahkutriivimine juhuse ja ettemääratuse vahel, hirmu ja lootuse vahel. Mirtel Pohla Rosetta endale õlut pähe valamas, Sylvana Krappatschi Riquet pöörase tantsu saatel. Gert Raudsepa dressides ülbik Forsström kõrgel lambirea peal kiikumas.
Võimalik, et lavastuse teema poeb naha alla seda lähedalt kogenuile – kuid kas päriselt töötusega silmitsi seisjad jõuavad üldse etendust vaatama? Samuti võib juhtuda, et Lääne-Euroopa suurlinnade elanike jaoks lõikab see teema vahetumalt – ootan huviga vastukajasid, kui lavastus ringreisile läheb. Distantseeritust ja ebaisikulisust rõhutab ka lavastuse rahvusvahelisus. Näitlejad Kongost, Saksamaalt ja Eestist räägivad vähemalt viies keeles.
Siin on paradoks: meie üleilmastunud maailmas on riigipiire ületavaid teemasid, millega «Ilona. Rosetta. Sue» tegeleb, kuid samal ajal jääb see rahvusvaheliselt ebaisikuliseks. Seda aga, kuidas lavastab Sebastian Nübling, tasub Salme kultuurikeskuses kindlasti vaadata. Päris sellisel viisil ei lavasta ükski eesti lavastaja. Midagi on seal ääretult teistmoodi.
* Ansambli Psychoterror 1995. aasta albumi pealkiri.