Kuidas kaitsta näitlejat iseenda eest?
Tiit Ojasoo juhendataval EMTA lavakunstikooli XXVI lennul on praeguseks lavale jõudnud kaks avalikku koolitööd: „Pedagoogiline poeem” ja „Detox”. Esimene on pälvinud juba poleemilistki tagasisidet, teise senine retseptsioon on olnud tagasihoidlikum, ent mõlemad on küllaltki jõuliselt näidanud nii seda, milline on noorte näitlejatudengite erialaspetsiifiline käsitöösuutlikkus, kui ka seda, kuidas end kontseptuaalselt manifesteeritakse.
Olgugi murdosa kursuse plaanipärastest diplomitöödest, moodustavad esimesed kaks ometi praegusel hetkel mingi terviku ning ärgitavad seoseid looma, mingit ühisnimetajat või dialektikat otsima. Loomulikult on iga töö maksimaalne pingutus, kuid võib-olla on kursusejuhendaja tervikpildis asjad seatud ka kuidagi nii, et venitusele järgneb lõdvestus, rünnakule jõuvarude taastamine. Vähemalt kontseptuaalsel pinnal võiksid need kaks lavastust mingi seda laadi terviku moodustada, anda seeläbi tutvustava pildi ka lennust endast.
Üks ühisnimetaja, mis näib iseloomustavat kogu viimase kümnendi teatrikooli lõpulavastusi, on provotseeriv hoiak n-ö klassikaliselt mõistetud tegelaskuju suhtes, väljendugu see siis ühiskonnakriitilise võõrituse, pihtimusliku eneseavamise või koreograafilise kehakujundi kaudu. Mitte et see teatriajaloos midagi uut oleks, lihtsalt koolitöödest rääkides oleme omandanud hoiaku, kus „mingi Tšehhovi „Kajakas”” mõjuks justkui andestamatu anakronismina ega laseks tudengi sisemisi loomeressursse ning inimpalet täiel määral avalduda.
Ülemäära ideoloogiliselt ei maksa selliseid tähelepanekuid muidugi tõlgendada, meenutagem juba kas või Kalju Komissarovi XIII lendu, kellega toodi lavale nii ühiskonnakriitiline „Kolm õde”, identiteediküsimusi lahkav „Hamlet”, pihtimuslik ja manifesteeriv „Sorry, me oleme tulekul” kui ka käsitööoskusi esitlev „Oklahoma”. Lihtsalt teatri puhul on paratamatu, et võtmeküsimusi ei taaskäivitata mitte üksnes kümnendi lõikes, vaid tõenäoliselt iga prooviprotsessi alguses.
See ei sõltu konkreetsest teatrikoolist. Paar aastat tagasi arvustasin TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatritudengite lavastust „Idioodid” („Teatri taassünd teraapilisest teesklusest”, Sirp 21. I 2011), mis karakteri kattevarjust loobudes ja dramaturgilist alusmaterjali näitleja isikliku ainesega kokku segades tõi ilmekalt esile just teatrikunsti mehhanismi selle pooluse, mis sunnib laval „valetama” ning näitleja isikliku suhte sellega. „Pedagoogilise poeemi” vahendid on tegelikult samad, lihtsalt sõnum näib olevat vastassuunaline: tuua esile just see, mis sünnib laval näitlejaloome kaudu siis, kui fiktsioonilistest vahefiltritest on loobutud, mitte sellest sugenev esteetiline dilemma. „Idioodid” paljastas teeskluse, „Pedagoogiline poeem” näitab vahendamatut siirust, mõlemad nõuavad samu tööriistu ja mõnes mõttes ka sama vaenlast.
Õnneks ei kuuluta „Pedagoogiline poeem” oma vaenlaseks Stanislavskit. Ka mitte surnuks. Lavastus algab küll matusemeeleoludega, kuid Marika Vaariku kehastatud Pedagoog tõuseb surnuist ning loob kolooniaseinte vahel õhkkonna, mis ärgitab noori näitlejaid oma sisemaailma pahupidi kiskuma. Ma ei tea, kui teadlik on lavastuse dialoog sellele järgnenud „Detoxiga”, kus teatri algimpulsside lahtimängimiseks on samuti aluseks sünni ja surmaga seotud rituaalid, kuid mingi õhtumaine äng ja „kunstiviha” „Pedagoogilist poeemi” siiski saadab, „Detoxis” püütakse aga orientaalset taustsüsteemi abiks võttes elu helgemat poolt näha. Heili Sibrits arvas „Pedagoogilise poeemi” kohta, et „noortele tehti sellisel kujul lavastuse publiku ette jõudmisega liiga. Nende esimene avalik töö võinuks olla neutraalsem. Maailma persse saata nad veel jõuavad” („Seksuaalselt rahuldamata ja vägivaldsed noored”, Postimees 25. X 2012). Meelis Kompus oma „Terevisioonile” (8. XI 2012, http://etv.err.ee/index.php?05629907&video=5437) antud intervjuus aga mõneti oponeeris Sibritsale, öeldes, et just praegu on õige aeg maailm paika panna, sest hiljem, juba teatris töötades, ei tarvitse seda võimalust tulla. Saan küll mõlema kolleegi sõnumist aru, ent seejuures ei suuda lavastuses leida kohta, kus siis maailm ikkagi pikalt saadeti.
Pigem väljendab eelkõneldu vist teatavat ootust, mida publikuna noorte teatritudengite suhtes tunneme („Oh, tule, noor ja tugev mees”), sest rahastamisskandaalide ja hartade vaimses õhkkonnas oleks justkui loogiline, et Ants Eskola uhkelt sõnastatud „ajastu lühikroonika” jaoks ongi kõik see esmane valupunkt. Me ootame teatrilt ühiskonnakriitilisust ning kahtlustame selle vähesuse taga mingit „süsteemi” karvast kätt. Kui aga lõpuks lastakse teatritudengil kõnelda sellest, mis ta hinge vaevab, kas siis saame vastuseks need suured üldistused, mida salamisi loodame? Oma heakodanlikult turvalises publikupositsioonis meeldib meile mängida fiktsioonilisi mässulisi ning lähtuda brechtilikust eeldusest, et n-ö kodanliku teatri lavaruumis omaks võetud tegelaskuju on justkui omamoodi filter, mis puhverdab ning suunab teatripubliku tähelepanu, takistades sel keskendumast ühiskondlikult olulisele. Kuid kas see huvitab ka noort teatritudengit ennast?
Ma naudin „Pedagoogilise poeemi” näitlejatehnikat, neid ülesandeid, mis noortele on seatud, ning iga siiruseakti järel tahaksin näitlejaid justkui julgustada, et jah, sa teed õiget asja. Ma ei ole aga päris kindel, et selle siirusemanifesti õnnestumise eelduseks on rolli kattevarjust loobumine. Kohati tundus hoopis, et lavastaja taotletud ambitsioonikad üldistused ning tudengite endi enesemõtestus terviku kontekstis on mingis vastaspinges. See võib olla ka taotlus ning võib-olla koguni sõnum, et näidata ühiskonnakriitilisuse võimalusi üha suurema individualismi ajastul.
Stanislavski ja Makarenko pedagoogika ühte kujundisse põimimisega taotlenud Ojasoo oma sõnul eeskätt just ansambliühtsuse, ühistöövaimu rõhutamist. Selles osas, mis puudutab selle lavalist, näitlejavõimetest tulenevat aspekti, on tulemus intensiivne. Huvitaval kombel on aga noored ise sellele kontseptsioonile reageerinud pigem just suurema enesessetõmbumisega. Võib-olla on see enesekaitse? Väliseid piire kaotades ja fiktsiooniraami lõhkudes ei hakata ajastu lühikroonika vaimus esitama mitte nn suuri küsimusi, vaid pigem enesesse kaevuma, eriti suure rõhuga just seksuaalsusel. Vähemalt lõpptervikusse valitud etüüdide põhjal (prooviperioodil oli alusmaterjali, mõistagi, palju rohkem, küllap ka temaatiliselt) võiks järeldada, et sellesisuline eneseavastamine ongi üks põletavamaid probleeme.
Loomulikult on see juba lavastaja valik ning nagu juba öeldud, võis lavastuses tunda tervikkontseptsiooni ja näitlejaülesannete vahel ka teatavat loovat pinget või poleemikat, millest saab tuletada ka sõnumi. Publik ootab teatrilt kas meelelahutust (sellele osutas ilmselt teise vaatuse alguse süldipidu, kus valusad küsimused ja pihtimuslikud avaldused mattusid refrääni „Las jääda nii kuis oli”) või ühiskonnakriitikat, käsitöövahendid selleks omandatakse kolooniakorra ja eneselõhkumise kaudu (vähemalt näis lavastus rõhutavat Stanislavski süsteemi seda poolust), me ootame näitlejalt „iseolemist” ja eeldame, et kui talt dramaturgilise fiktsiooni väline surutis ära võtta, saame veel eriti innukalt oma hoiakuid ja ootusi tema kaudu kanaliseerida, aga tegelikult ... tahabki ta selles intiimses hetkes kõnelda vaid intiimsetel teemadel? Võib-olla jäid lavastuses sellevõrra siiski avamata mõned muud eluvaldkonnad ja inimpsüühika äärealad (näiteks telefonietüüdis)?
Ma ei söanda täielikult alla neelata seda shinto ja zen’i segusöödaga konksu, mis ulatatakse „Detoxi” lavaruumi sisenenud (teater algab sedapuhku sõna otseses mõttes garderoobist) vaatajale napisõnalise flaieri kaudu. Kuid ega ma XXI sajandi teise kümnendi teatrivaatajana eeldagi, et lavastuse väljahõigatud kolmikstruktuur – Izanami ja Izanagi, Uzume transs ja Yugen – peaks mul aitama semiootiliselt paremini uskuda seda, kuidas all fuajees avariitus etendaks justkui loomislugu, teise korruse fuajees toimuv üritaks transiseestumuse abil päikesejumalannat lepitada ning seeläbi valgust ja elujõudu taastada ning finaal kammersaalis tooks esile kunstiteose sisima kaemuslikult tabatava olemuse. Piisab, et kontseptsioonis on selle peale mõeldud ning näidatud oma isiklikku suhet nende teemadega.
Koos „Pedagoogilise poeemiga” moodustunud tervik näitas justkui võimalusi, kuidas Stanislavski meetodil ülima kunstitõe nimel lõhutud psüühika jaapani-mõjulise rituaali abil taas terveks teha. Jään huviga ootama ka selle kursuse järgmisi koolitöid, lootuses, et mõni võimaldab luua ka traditsioonilisi tegelaskujusid. Esiteks ei välista see näitleja lavalviibimist n-ö tema endana, oma tunnete, mõtete ja ühiskondlike hoiakutega, teiseks lisab see ka pedagoogilises mõttes näitleja iseolemisele kihte ja temaatilist rikkust.