Festivali NET kulminatsioon: Teater ja partei on üks
Lavastuses, mis on võtnud oma nime pedagoog Makarenkolt, kuid mängib pedagoog Stanislavski meetodi järgi ning fiktiivse partei "Ühtne Eesti" loomisest rääkivas dokumentaalfilmis ei ole justkui midagi ühist. Ent nende seos on lihtne ja sügav ja see seos mahub ühteainsasse hüüdsõnasse: „Usun!“
Või „Ei usu!“ Igal juhul kohtub Stanislavski poliittehnoloogiga ja neil on millest omavahel rääkida.
„Pedagoogilises poeemis“ on lavale piiritletud hokiväljakut meenutav kast, selle nurgas kirst. Mängivad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia vastsed lõpetajad (kursuse juhataja Tiit Ojasoo, teatri NO99 kunstiline juht). Nad avavad kirstu, millest tõuseb „võimas teatrimutt“ (Maarika Vaarik). Ta vajab küll käivituseks üht sigaretti, aga alustab siis näitlejameisterlikkuse tunniga, milles teeb noortele uut ja vana. Ta paneb nad põrandat pesema ja seda siis ära kuivatama. Ajab nad nad oma hüüatusega „Ei usu!“ endast välja. Provotseerib olukordi, mis on närvivapustuse piiril. Juhatab nad psühholoogilise julmuse, salvava iroonia, hingelise ja füüsilise ekshibitsionismini, avatud agressioonini (mis on suunatud muuhulgas ka iseenda vastu). Paneb käima teatrireegilite järgi toimivat nimekulli: see, kes on, peab mängima spontaanse etüüdi. Koolitunni võimsast dünaamikast rabatud vaataja ei märka sugugi otsekohe, et mingil hetkel pedagoog kaob (ja koos temaga ka kirst). Ja enam ei pea keegi ega miski õpilasi kinni, nad nähevad omavahelistes naljades ja alandamistes üha kaugemale, kaotades seejuures piiri mängu ja elu vahel.
Kui näitleja esitab mitte-tsensuurse monoloogi, võtab end alasti, teeb sobimatu žesti – kas ta solvab siis laval tegelast või partnerit? Kui ta on alandatud, pisarateni viidud ja karjub valust – on see tõde või pettus? Ja üldse – kelle tekst see on? Aga laval ei ole enam kedagi, kes hüüaks: „Usun!“ või „Ei usu!“ – see funktsioon on üle antud saalile. Uskuma või mitte uskuma peame nüüd meie. Ja mis see õigupoolest on, mis meile uskumiseks ja vaimustumiseks pakutakse – on see siirus ja tõepärasus või manipulatsioonide kunst.
Trikk on selles, et otsustada tuleb ühe hetkega, igas alatasa ümber lülituvas olukorras uuesti. Tegelane söödetakse näitlejale ette nagu pass, ühe-kahe puutega – ja igaüks ise otsustab kui lühidalt temaga kokku puutuda, kui südamesse teda võtta, kui tõsiselt teda enda peal proovida. Meie ees on fantastiline mäng ja distants aina väheneb. Näitleja ja inimese vahel, episoodis või olukorras mängitava rolli ja lavastuses mängitava rolli vahel, lõpuks ka lava ja saali vahel. Teisisõnu – „Pedagoogilises poeemis“ toimub mängu ja esitamise baaskategooriate süvaanalüüs. Kulminatsioon saabub esimese vaatuse lõpuks, kui psühholoogilise julmuse eskalatsioon viib ühe näitlejanna tundub et täieliku ahastuseni. Sellel kõrghetkel sünnib vastupidine emotsioon – kaastunne (mida teine tüdruk ootamatult väljendab), sünnib kaunis metafoorne stseen ja publik läheb lüürilise kujundiga kergendunult kaasa. Just sel hektel tulebki tagasi pedagoog, et see sentiment tseremooniata katkestada.
Samasugust pidevat mängu distantsiga, siiruse ja manipulatsiooni segunemist kasutatakse ka pretsedenditus aktsioonis, mida dokumenteerib film „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“. 2010. aasta kevadel mõtlesid ja teostasid lavastaja Tiit Ojasoo ja Teatri NO99 ideoloog Ene-Liis Semper projekti, mille sisuks oli luua pooleteise kuuga fiktiivne poliitiline partei „Ühtne Eesti“. Film fikseerib pika teekonna etapid kuni asutava üldkoguni välja, millele kogunes 7000 osalejat.
Peamine, millest kogu riigis aru ei saadud, oli – on see kunst või poliitika? Seda küsimust küsisid analüütikud, ajakirjanikud, parlamendi liikmed ja ministrid. Kõige naljakam on, et Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper räägivad päris algusest peale ja ka edaspidi pea igal sammul, et see on teater, aga keegi ei usu neid. Sest nad teevad üheaegselt kahte asja – nad näitavad kujukalt kõiki poliitilise manipulatsiooni mehhanisme („Valimiskooli“-nimelises youtube'i-klippide seerias) ja samas kasutavad nahhaalselt neidsamu trikke, tõestades nii populistlike vahendite tõhusust. Käiku lähevad nõudmine, et pangad võtaksid vastutuse ebaõiglaste laenude eest, ekskursioonid Tallinnas, milles näidatakse kalleid maju, milles elavad võimu esindajad, aga ka kõige primitiivsemad loosungid ja lubadused: „Me oleme ühtsed!“ „Ratsa rikkaks!“ ja muu propagandistlik jura, mida kasutavad parteid kõigis riikides. Läbivalt kasutatakse ka teatraalseid vahendeid diktaatorite praktikast: näiteks liikumise juht Tiit Ojasoo laseb kasvada tõhusal habemel. Mingit ideoloogiat ei olegi, paljas retoorika, mis on valimatult üle võetud kõigilt konkurentidelt – nii parempoolsetelt kui vasakpoolsetelt kui tsentristidelt, kes kriitika üleolevalt kõrvale tõrjusid: ühes „Ühtse Eesti“ teravmeelsetest videoklippidest tuleb vanem naine postkontorisse ja saadab oma prillid pakiga mingile ministrile („et ta paremini näeks, kuidas rahvas elab“) ja hambaproteesid sotsialistidele („sest endal neil ju hambaid ei ole“). Agaralt lülituvad mängu ka poliittehnoloogid ja ajakirjandus, feikparteile ennustatakse võitu järgnevatel valimistel ja juba arvutatakse kokku ka saadikukohtade arv, mille partei võiks koguda („Meil pole teatris nii palju näitlejaidki!“ – kommenteerivad „Ühtse Eesti“ juhid).
See kõik on kahtlemata olemasoleva poliitilise struktuuri ja kõigi selle mehhanismide kriitika. Aga teatri NO99 meetodid erinevad nende omadest, kes tavaliselt kasutavad kunstilist ja poliitilist aktsionismi. Protesti asemel integreerutakse siin novaatorlikult hoopis mõtteliselt süsteemi endasse ja lõpuks on see hoopis hävitavam tee. „Ühtse Eesti“ asutav üldkogu toimub triumfaalselt (üle 7000 osaleja, ülekanded otse-eetris, totalitaarsete rituaalide ja demokraatliku populismi sümbioos, ekstaas ja üheks saamine). Aga pseudodemokraatlikel valimistel (ka siin paljastatakse manipuleerimismehhanism) valitud juht ütleb kõrgest kõnetoolist: „Te olete vabad“. Ja lahkub – just sellel hetkel kui pea kogu Eesti on valmis hüüdma talle „Usume!“
Oleg Zintsov
Vedomosti, 26. november 2013