Ühe mehe haledus täidab võimsalt teatrilava

NO99 teatri uues etenduses näitab üksi laval olev Rasmus Kaljujärv oma pühendumuse ja tehnika ekstraklassi. 

Rasmus Kaljujärv tuleb üksi lavale ja mängib loo haledast mehest, kelle elu ei lähe sugugi nii, nagu mees ise tahaks. See mees on halenaljakas kloun, kelle hädaldamised on pilavast esitusest hoolimata tõsiseltvõetavad.

Teater NO99 uus pika pealkirjaga lavastus „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp” on väga läbimõeldud ühemehetükk – Rasmus Kaljujärv teeb kõike ise. Ta täidab piletööri, valgustaja ja kõiki teisi rolle. Publik kedagi teist peale näitleja ei näegi. Siin on peidus üks teatrikunsti loomusest rääkiv tõde, et näitleja olemasolu on hädavajalik.

Tõsi, kõik ülejäänu on samuti oluline, aga ilma nendeta saab hakkama. Nii et omal moel viib Kaljujärv ellu seda kuulsat vaese teatri põhimõtet, kus näitlejale rõhumine on ülitähtis.

Klassikalised teemad

Päris üksi Kaljujärv oma tegemistes siiski pole. Ta on saanud selga lohvakad klounipüksid ja kuue, mille on teatraalse eredusega kujundanud Ene-Liis Semper, ning küllap on ta abi saanud ka näo grimeerimisel.

Nagu etenduse materjalidest välja tuleb, on Tiit Ojasoo proovides lavastajana rolli loomist juhendanud. Eks ole siis need komponendid moodsas teatris hädavajalikud. Selles üksiolemise järjekindluses peitub arvatavasti omamoodi manifest, kus näitleja oma ameti eest seisab.

Napp on etendusel ka näitekirjaniku roll. Kaljujärv võtab esitada narratiivid, mis seostuvad väga tugevalt väikese inimese üldistatud koondkujuga.

Artikuleerimata kõnet kasutades ehk siis sõnatu hääle ja žesti abil esitab näitleja loo tagakiusamisest ning õnnetust armastusest, mis hinge ja keha vaevab. Need teemad on oma lihtsuses nii klassikalised, et viidata mingile algupärale või autorlusele on mõttetu.

Lihtsa loo juures on tähtis, kuidas see esitatud, ja siin on Kaljujärv oma tehnika ja pühendumusega ekstraklass. Täpselt doseeritud emotsioonid, lõpetatud liigutused ja julgelt väljakaalutud suhe publikuga räägivad näitlejatöö põhjalikkusest ning läbitöötatusest.

Provokatsioonid publikuga on täpsed, võttes arvesse publiku seast valitud partnerite ja ka ülejäänute reaktsioone. Kuigi tegemist on ühemeheteatriga, on näitlejatöö väga partneritundlik.

Sellise näitleja üksi oleku taga on ehk mingi enese proovilepaneku ja kehtestamise soov, et mitte öelda edevus. Aga ette heita pole selles osas midagi, sest etendus ei kesta hetkegi kauem kui tarvis.

Tunniajane show on sisukas, liigset heietamist kusagil pole. Mäng publikuga kestab etenduse lõpuni, isegi teatri välisukseni, mille järel jääb see vaatajatesse mälestusena.

Andres Laasik,
EPL, 27. september 2012