Tunnete kunst
Peeter Helme (PH): Kui mulle tehti ettepanek seda intervjuud teha, küsisin endalt kohe — ja küsin nüüd ka teilt — kas see siin on intervjuu või osa teie järgmisest lavastusest?
Tiit Ojasoo (TO): Jah, mul habe kasvab juba. Aga ausalt: see on ikkagi intervjuu.
Ene-Liis Semper (ELS): Väga kohane küsimus.
TO: Me ei ole Ühtsest Eestist saadik eriti intervjuusid andnudki, nüüd olekski aeg. Ja poliitiku mängimisest ongi vahelduseks küll saanud.
PH: Vahelduseks küll saanud? Ometi sain ma aru, et „The Rise and Fall of Estonia“ jätkub sealt, kus „Ühtne Eesti“ pooleli jäi. Viimane lõppes iseenesest nii, et ütlesite rahvale: „Te olete vabad“. Kuhu siit iseenesest edasi saab minna? Kui inimene on vaba, siis peaks ju see, kuhu ta edasi läheb, olema tema enda valik.
TO: Jah, seda küll. Küsimus on selles, kus siis „Ühtne Eesti“ pooleli jäi. Ta jäi pooleli seal, kust me ei tahtnud enam otse edasi minna. Järgmine samm oleks olnud lasta allkirjalehed ringi käima ja partei ära teha. Eks seda paljud ju ka hardasti ihaldasid. Ning järgnenud päevadel, nädalatel ja kuudel on meile korduvalt partei tegematajätmist ette heidetud ja tehtud ettepanekuid, et võiks ikkagi ära teha.
Aga edasiminekuga on nii, et ega „Ühtse Eesti“ lõpuga elu ei lõppenud. Igaühel meist tuleb oma vabadusega kuidagi hakkama saada. „Ühtsest Eestist“ edasiminek on mõtteline edasiminek. Meie viimane uuslavastus „Võtame uuesti!“ oli farss — kavalehel täpselt nii seisiski — aga „Rise and Falli“ puhul jätkame taas ühiskondlike, poliitiliste ja sotsiaalsete teemade raua tagumist. Samuti tahame saavutada „Ühtse Eestiga“ võrreldavat mastaapsust.
ELS: „Ühtset Eestit“ tehes ning poliitmehhanismide osas järjest teadlikumaks saades tekkis küsimus, et kuidas see kõik on võimalik. Seega viib „Ühtse Eesti“ juurest „Rise and Falli“ juurde mõtteline sild. Nüüd tahaks vaadata, mis on all, kui peal on sellised kihistused nagu me iga päev oma armsas Eestis näeme. Mis imelik koht ja rahvas see on, kus “tõe asemel tuntakse autoriteeti, vabaduse asemel pelgu ja igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust.” Kui mitu kihti seda “kõige taga olevat hirmu” on?
PH: Kas „Ühtne Eesti“ polnud žanrilt farss?
TO: Jah… Ma arvan, et see oli kõige klassikalisemas mõttes ühiskonna narri rolli võtmine. Selles mõttes oli küll farss. Võtsime endale narri õiguse rääkida vabamalt — kohati isegi seda, mida sülg suhu toob.
ELS: Tegelikult oli väga märgiline see, kui hästi läks kaubaks kõik see, mida sülg suhu tõi. See oli eksperimendi mõttes samaaegselt huvitav ja hirmuäratav.
TO: Nojah, saime tõestust sellele, et võimalik on ühe suupoolega rääkida seda, et tõstame kõigil pensionid 20 000 peale ja teise suupoolega seda, et meil peab olema väga õhuke riik ning ühed inimesed kuulevad ühte sõnumit, teised teist, ei pane oma peas aga kokku seda, et need kaks sõnumit välistavad teineteist.
Aga narride juurde tagasi tulles: ajaloos on ilmselt palju narre, kellel löödi pea maha ja meiegi kaelad olid aeg-ajalt valusad.
PH: Olid või?
TO: No kohati ikka nagu natuke olid.
PH: Äkki teile lihtsalt meeldiks sellise märtrirolli võtmine?
TO: Niivõrd-kuivõrd… Iseenesest oleks ju väga punk ja seksikas olla 21. sajandi Eestis dissident ja ärakeelatud kunstnik. See ilmselt on roll, mida on suhteliselt raske saavutada. Aga tegelikult: ei, me ei taha märtrirolli saavutada. Me tahame elada võimalikult elamisväärses riigis ja kasvatada siin lapsi oma parima äranägemise järgi.
PH: Aga kas teater peaks katsuma päevapoliitilistes teemades kaasa rääkima?
TO: Mitte ilmtingimata. Lihtsalt, mis otseselt päevapoliitikasse puutub, siis praegusel hetkel on ühiskonnas küsimusi, millele tuleks kohe vastata…
PH: Millal, kohe? Kas enne valimisi või hakkate te vastuseid otsima pärast valimisi esietenduva „The Rise and Falliga“?
TO: Ma ei seoks seda üldse valimistega.
PH: Kas see on siis puhas juhus, et te teete selle asja vahetult pärast valimisi?
TO: Ei… Tähendab… Siin on…
ELS: Tiit, mingil hetkel ma pean sulle ütlema, et võib-olla oleks kasulikum mitte nii otseseid vastuseid anda. Äkki on kasulik, kui keegi arvab, et me teeme seda just nimelt seoses valimistega?
TO: Nojah, aga me pidime andma intervjuu, mitte viima läbi kaalutud meediaprojekti. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et mul on tunne, et valimiste pärast muretsevad rohkem poliitikud kui rahvas. Ja samas sunnivad poliitikud ka rahvast elama valimistest valimisteni. Ega see pole juhus, et päästetöötajad on just nüüd tänavale tulnud. Eks nad loodavad ju ka natukenegi mingit nuppu vajutada.
Haugil on ikka haugi mälu, ükskõik, mida ta enne valimisi lubab.
PH: Enne ma segasin vahele. Ütlesid, et on küsimusi, millele on Eesti ühiskonnas vaja kohe vastata. Mis need on?
TO: Põhiline küsimus on see, et milleks Eesti on. Kas eelarve tasakaalu pärast? Või on ta mingi rahvuspark? Miks ta meil üldse on?
Mulle tuli ükspäev pähe naljakas mõtteuid: kui vanasti kuulus Eesti ühe riigi koosseisu, mis moodustas ühe kuuendiku maakerast ja Eesti ise eksisteeris ainult mõtte, idee, kultuurina nende inimeste peas ja südames, kes elasid siin ja mitmel pool mujal maailmas, siis praegu on Eesti osake Euroopast ja võib-olla osake viiest kuuendikust maailmast ning meie riigipiir ja põhiseadus mitte ei hoia Eestit, vaid hoiab võimalust Eesti jaoks. Võib-olla me peaksime rohkem tegelema küsimusega Eesti ideest, sellest, milleks Eesti olemas on. On ju pealkirjal „Rise and Fall of Estonia“ otsesed kultuuriajaloolised konnotatsioonid Rooma impeeriumi ja mitmete kirjandusteostega.
PH: Enne tuli jutuks, et taotlete „Ühtse Eestiga“ võrreldavat mastaapsust. Kas peate silmas võrreldavalt suuri masse saalis või etenduse enese mastaapsust või midagi kolmandat?
ELS: Mõttelist mastaapsust. Mina pean silmas mingit üldistust. See peaks hõlmama nii palju isiklikke mälukihte kui võimalik ja pressima Eesti olemuse ja olemise kohta välja nii palju, kui me vähegi suudame. Mastaapsuse mõttes on vaataja jaoks muidugi küsimus ka selles, et me läheme suurde saali mängima („Rise on Fall of Estonia“ etendub Nokia kontserdisaalis. — Toim.).
TO: Tehniliselt tuleb see keerulisem ja suurejoonelisem kui seda oli suurkogu. Suurkogul lehvisid küll toredad natslikud lipud, kuid ülesehituselt oli see üsna lihtne formaat.
PH: Aga kas siis Eesti on langemas kuskile, et pealkirjas on sees sõna fall, langus? Või konkreetsemalt: millal oli tõus ja mis on teie meelest langus?
TO: Siinkohal oleks tore tsiteerida teatriajaloo loengut. Mulle meeldis, kui Reet Neimar rääkis Moskva Kunstiteatrist, mis oli omal ajal ju kohutavalt uuenduslik. Seal oli olnud nii, et teatri toonane juht Konstantin Stanislavski pani iga kolme-nelja kuu möödudes teadete tahvlile sildi, et teater on kriisis, me peame kohe midagi ette võtma! Ehk siis: tunne, et miski, mida oleme saavutanud, hakkab kohe lagunema ja me peame kiiresti midagi ette võtma. Ühelt poolt käib see väga hästi teatri kohta, sest siin kogu aeg midagi laguneb.
PH: Kas hoone või…?
TO: Hoone, suhted, lavastused — kogu aeg midagi laguneb. Ehk siis on teatridirektori amet stressirohke. Aga ma arvan, et teatri juhtimine on riigi koos hoidmisest kergem ja lihtsam, sest mastaap on haaratav. Vastus on siis see: ilmselgelt käivad tõus ja langus lainetena. Ma usun, et 25 aastat tagasi oli Eesti tõusu tänasega võrreldes lihtsam ette kujutada. Milline see praegu õigupoolest olema peaks? Euro ka käes, NATOs ja Euroopa Liidus me juba oleme — mis asja me veel taga ajame? Ainuke võimalus oleks veel rikkamaks saada.
PH: Mis selles halba on? Mina tahaksin küll rikkamaks saada.
TO: Selles ei olegi midagi halba! Veelkord: kui tuba on soe ja kõht on täis, on oluliselt parem olla, kui külmetada ja seebitalonge taga ajada. Rikkuses pole midagi halba. Aga see ei ole emotsionaalne eesmärk.
PH: Nojah, aga kas riigil saabki peale põhiseaduse preambulas kirja pandu olla mingisugust eesmärki? Kas me peame kogu aeg olema millegi poole teel?
TO: Võib-olla ma olen liiga noor, aga mulle küll tundub, et iga organisatsioon või elusolend on millegi poole teel.
PH: Noh… Iga elusolend on teel iseenda surma poole.
TO: Jah, aga kus ta vahepeal ära käib ja millisesse keskkonda ta oma järglased jätab? Loomulikult on põhiline küsimus selles, kas üldse on mõtet seda teed käia. Aga ma miskipärast arvan, et enamik inimesi ei pea siiski elu mõttetuks protsessiks.
PH: Hea küll, aga teistmoodi küsides: kes olete teie, et te hakkate ütlema, mis on õige?
TO: Ahah… Mul olengi kogu aeg muretsenud, et siit intervjuust jääb mulje, nagu oleks meil mingi über-teadmine, mida hakkame laiali laotamine. Seda meil ei ole. Lõppkokkuvõttes vastutame me kõige eest ikka ise ja tunnistame, et sellised on just meie, mitte kellegi teise tunded.
ELS: Ma tahtsingi tunneteni jõuda: „Rise and Fall“ on väga emotsionaalne asi.
TO: Teater iseenesest ei ole tarkuse kunst. Teater on emotsioonide kunst. Seda maksab kogu aeg silmas pidada. Ka „Ühtse Eesti“ puhul tegelesime me pigem emotsioonidega. Jutt, mida me seal ajasime, oli täiesti ebaadekvaatne, aga me suutsime seda teha nii emotsionaalselt, et kogenud vaatlejad pakkusid meile jumala tõsiselt uues parlamendis kahtkümmet kohta. Meil pole trupis nii palju näitlejaidki!
PH: Aga kas te arvate, et saavutasite „Ühtse Eestiga“ midagi? Ja kui, siis mida?
ELS: Tegelikult on väga vähe aega möödas. Ma eelistaksin kevade ära oodata ja vaadata, kas kõik toimub nii, nagu alati või ilmnevad mingidki muutused. Kui kevad näitab, et midagi ei ole muutunud, siis ütleb ka see midagi.
TO: Saavutuse suurus on väga suhteline. Kunagi mängisime üle saja korra etendust „Garjatšije estonskije parni“, mis rääkis sellest, et mehed peaksid lapsi tegema. Hiljuti tuli üks inimene mulle ütlema, et tema laps sündiski selle lavastuse mõjul.
PH: See on ju väga tore.
TO: See on tõesti väga tore, aga võiks ju ka küsida, kas mõju on ikka piisav — ainult üks laps rohkem kui 130 etenduse peale, mil iga kord oli üle 200 inimese saalis. Ainult üks laps!
PH: Mina poleks küll pettunud. Kui minu juurde tuleks üks inimene ütlema, et üks minu artikkel või raamat muutis tema elu, siis sellest piisaks täiesti.
TO: Sinna ma tahtsingi jõuda. Isegi see üks laps on juba peaaegu liiga hästi. Kunsti mõju ei pea olema mõõdetav hulkades vaid emotsioonides. Ja mitte selles mõttes emotsioonides, et: „Pakume teile toreda elamuse!“, vaid kunsti mõju võib olla ka negatiivsetes emotsioonides. Ta peab olema mõõdetav selles, kas sa käitud pärast teistmoodi. Ja see ei tähenda isegi mitte seda, kas su käitumine on kuidagi parem või halvem, vaid intensiivsuses on asi.
PH: Mis märkidega te „Rise and Fallis“ intensiivsust saavutada püüate? Iseenesest on juba pealkirjas olemas kaks tugevat märki. Esiteks klassikaline ajalooteos ja teiseks pealkirja ingliskeelsus. Kas te armastusest räägite?
TO: Jaa, kindlasti.
ELS: Kindlasti. Aga see oli tõesti tabav: oleme pealkirjas kahe jõulise märgi näol asjad väga osavalt kokku võtnud.
TO: Kas sa said alles nüüd aru?
ELS: No kui ma mõtlen sellele, mida me plaanime teha, siis mahub ajaloolise paralleeli ja inglise keele vahele palju. Huvitav on näiteks mõelda, kas see fall on juba olnud, kas inimeste teadvuses on tõesti mingi langus aset leidnud ning enam ei liiguta mitte üles, vaid alla. Küsimus ongi tegelikult selles, kas seda asja on üldse võimalik nii selgesti määratleda.
PH: Ja kas siis on?
TO: Seda on natuke vara veel öelda. „Rise and Fall“ on praegu embrüonaalsel tasemel. Me saame praegu ainult ultraheli teha, pole veel kindel, kas saame ta sugugi näidata…
ELS: Üsna paljud asjad tulevad niikuinii spontaanselt.
TO: Iseenesest hakkab see lavastus suuresti liikuma Eesti muusikat pidi.
ELS: Sellist muusikat pidi, mis tekitab kuulajates võimalikult palju mälu- ja kujutluspilte.
TO: Muide, praegu veel ei pea me silmas mitte publiku mälu, vaid küsime algatuseks endalt, mis impulsse muusika meie eneste ja näitlejate mälus tekib.
PH: Ma saan aru, et detailsemad küsimused on kõik veel lahtised?
TO: Ja-jaa, sinna on ju veel nii palju aega. Ja meil ei ole valmis algteksti. Näiteks „Nafta!“, „Garjatšije estonskije parni“ või „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ on tehtud samamoodi. See on töömeetod, mille eesmärk on olla väga koherentne. Sellisel juhul ei saa teksti varem valmis mõelda. Tegelikult polnud ka „Ühtsel Eestil“ alustades ei korralikku teksti ega isegi korralikku meediaplaani. Sellisel lähenemisel on oma puudused ja oma voorused.
ELS: Kipub nii olema, et kui kujutluspildid soovitud tulemusest on väga ilusad ja selged, siis on raske läheneda sellele valmis tekstiga. Kui järgneda oma intensiivsele kujutlusele, siis see, millest tulemus hakkab koosnema, selgub tööprotsessi käigus.
TO: On võimalik alustada ka tähendustest või pigem piltidest, kui need on olemas, siis tuleb leida sinna juurde vastavad sõnad või märgid või tegevused. Nende leidmine ilma tekstita on muidugi raske, aga elu on näidanud, et sellise meetodiga otsides leitud sõnad on oluliselt teravamad . Kokkuvõtteks aitab selline vaev paremini enesest teadlikuks saada. See on siiski võimalik.
PH: On või?
TO: Muidugi mitte 100 %. Aga näide: Eestis on populaarne saade „Tantsud tähtedega“.
PH: Kas teid pole sinna kutsutud?
TO: Kurat, ei ole jah! Ma ei teagi, mis värk on! Kõiki minu teatri näitlejaid on kutsutud, aga mind mitte. Olen ausalt öeldes suhteliselt pettunud, aga ega ma ei oleks läinud ka. Aga jah… Nägin telekast, et inimesed, kes puutusid intensiivse tantsutrenniga kokku, said oma kehast ja sellest, kuidas see töötab ja milleks see võimeline on, oluliselt teadlikumaks. Mida teadlikum ollakse, seda lihtsam on füüsiliselt olemas olla.
PH: Võib-olla on see keha mõttes nii, aga kas vaimu mõttes ei või olla teisiti?
Vaimu mõttes võib äkki tõesti teisiti olla. Kindlasti on lihtsam mitte midagi teada ja vaadata varje koopaseinal. Samas on nende varjude tähenduse teadasaamise soov ikkagi inimlik. Kindlasti ei tee teadlikukssaamine elu lihtsamaks, aga võib-olla annab see mingi positiivse efekti. Näiteks võimaluse kasutada oma aega paremini — teades ette maailma lõppu, on võimalik otsustada, mida oma ajaga teha. Ja sellega „Rise and Fall of Estonia“ tegelebki.