Kui ka rock’n’roll on piin, jääb surm
Kui sa tajud elu väga selgelt, siis on surm elu loogiline jätk.
***
Tead, ma ütlen veel nii palju, et ma tahan, et see lavastus ei oleks sürrealistlik, aga ka mitte realistlik. Et ta oleks full of music, aga mitte muusikalavastus. Et see oleks inimestest, kes on peaaegu et geeniused, aga et seda vaataksid ka koduperenaised.
Mis žanr?
Psühhedeelia.
See on katkend NO99 kodulehelt, kus dialoogi peavad kodulehe anonüümne koostaja ja laupäeval NO99s esietendunud lavastuse «Untitled» ehk maakeeli «Pealkirjata» lavastaja Lauri Lagle.
Samast saab teada, et lavastus räägib noorest muusikust, kes tegi enne surma kõik, mis oskas. Ja et see mees oli kohutavalt üksi. Nagu telefonipost. Ta ei rääkinud kellegagi. Aga tema kirg oli muusika ja elu. Mehel olid sõbrad ka, aga need olid friigid – narkarid, politseinikud, mehed muruniidukitega.
Mida siis see noor mees, keda NOs mängib hallide lotendavate trussikutega ja musta kitarriga Risto Kübar, enne surma jõudis teha – pisut muusikat, eduohtu aimates lõpetas suhtluse manager’iga (Jaak Prints), sest «miski ei tundunud enam õige». Siis jõudis ta veel ohtralt pidutseda. Ja oligi kõik.
Road-trip’i ihalusega lavastuses kohtub meie kangelane erinevate tüüpidega: enesekindel fotograaf, lits tibi, tomoffinlandlikud politseinikud, pitsapois, kel kõigil on ta elus oma roll. Neil kõigil on talle midagi öelda. Aga meie kangelane vaikib. Sest tal pole mõtteid.
Hea leid – vana Ford
Lisaks friiksõpradele on peategelasel hooliv ema (Marika Vaarik), tulevikust unistav pruut (Inga Salurand). Aga ei rock’n’roll’i ega väikekodanlik maailm sobi me kangelasele. Sest siis peaks ta vastama küsimustele. Sobituma süsteemi. Aga tema ei taha «olla surnud palju varem kui meid hauda aetakse». Seega tuleb surra.
Kuigi konflikt noore looja ja maailma vahel pole uus, ei hakka NOs igav. Osavad tehnilised lahendused, kiirelt vahelduvad lavapildid, kirevad kostüümid, kehaliselt aktiivsed näitlejad – kõik see hoiab silma tegevuses ja ei lase mõttel uidata. «Untitled» on hoogne ja filmilik lavastus, kust ei puudu lust.
Katkendliku ülesehitusega lavastuse pinevaim mäng sünnib päevinäinud Fordis. NO trupi tugevus tuleb esile viie-kolme-kahekesi autos mängides – kõik näitlejad on korraga kohal (ilmed!) ja samas ei lämmatata teisi.
Pea terve etenduse hallides alukates (rõhutades muusiku süütust, haavatust?) ringi sebiva Risto Kübara noore muusiku konflikt jääb siiski pinnapealseks, mõjudes lihtsalt puberteetliku ummikuna, millele lisandub hellitatud kodust pärinev laiskus ja mugavus. See-eest kurgulaeni rõivastatud Jaak Printsi ameerikalik libe-magusa manager’i enesekindlus ja ahastus mõjub usutavamalt.
Tambet Tuisu fotograaf ei erine eriti tema «Unistuste agentuuri» fotograafi rollist, pitsapoiss Tuisk mõjub värskemalt. Jõuline on Gert Raudsep jeesusemehena. Kahjuks naisnäitlejate – Marika Vaarik, Inga Salurand ja Eva Klemets – tegelased tekstist tingitult lihtsustatult karikatuursed.
Kostüümide tõttu on karikatuursed ka push-up-tagumikega tomoffinlandlikud politseinikud Andres Mähari ja Rasmus Kaljujärve kehastuses. Mähari-Kaljujärve, eelkõige Kaljujärve, kes ei pelga publikule paljast perset näidata, kahaline liikumine mõjub lausa tantsulavastuslikult, takerdudes siiski stampidesse.
Sümbolid ja laenud
Eks lihtsustamist ja kulunud võtteid, tsitaate on «Untitled’is» kõvasti. Kontseptsioon põhinebki ju laenudel –Teet Kallase romaani «Heliseb-kõliseb» tsitaatidel, John Updike’i, Andy Warholi, Bill Hicksi, Charles Bukowski, Jerome D. Salingeri, Lauri Sommeri, Leonhard Lapini, Kaido Ole, Nick Drake’i tekstidel ning filmi «Walk The Line» stsenaariumil, lisaks kavalehel loetule on laenatud filmist «Pulp Fiction».
Komistuskiviks saabki sümbolite ja tsitaatide ohtrus, nende vahele lahustub lugu ja mõte. Just tänu neile tsitaatidele võib lavastus nn koduperenaistele võõraks jääda, lugu pole võimalik puhta lehena mõista.
«Untitled» on Eesti teatripildis omapärane, kuid samas üdini NO99-lik, isegi tavaline, sest kui ei teaks, et lavastajaks Lauri Lagle, peaks pealkirjata lavastust järjekordseks Semperi-Ojasoo tööks. Ja see on kompliment Lauri Laglele.