Tähenduste tühistamise teater „(Untitled)” püüab keskenduda peategelase tajudele, neid võimalikult kiretult kirjeldada

See on teater, mis tuletab meelde teatri põhiolemust, et jah, loomulikult genereerib lava tähendusi, kuid ennekõike peab lavaelul olema kohalolu väärtus, alles seejärel, kui üldse, saab seal midagi ka „tähistada”, „sümboliseerida” ja „tõlgendada”.      

Oma korduste ja väljavenituste esteetikaga pakub lavastus kindlasti ka poststrukturalistile intellektuaalset mängurõõmu, kuid ennekõike esitab see lavaväljenduse vahendamatuse võimalikkuse utoopilise küsimuse. Oma agressiivsetes manifestatsioonides taotleb lavakeel seisundit, kus algimpulss pole veel kujundisse kodustatud, välja jagatud ja tõlgendada antud. Sest vaatamata näilisele vabaduseufooriale võib ka tähistajatulvast sündinud mängurõõm tekitada déjà-vu tõmmisetülgastust ja kordusteruumi klaustrofoobiat.        

Kuid, nagu juba öeldud, ka lavastuse lootasand ei ole sugugi vähetähtis. See ei ole pelgalt ettekääne aistingulisteks kujundimängudeks, vaid leitud vorm on rakendatud adekvaatselt sisu teenistusse.      

Nagu Lauri Lagle lavastustes varemgi, on siingi peategelaseks mässuline looja, keda kehastab Risto Kübar. Me võime seda tegelast nimetada tinglikult kas või Johan Hølmgreniks, nagu kavalehel leiduv fiktsionaalne elulugu näib suunavat, kuid pigem on tegemist sellise arhetüüpse „live fast, die young”-tegelase koondkujuga, kes püüab osutada vastavasisulise müüdiloomestereotüübi taha. Või täpsemini sisse.      

See vormiks valitud meelteteater peab ühelt poolt edasi andma peategelase aistingulist intensiivsust, tajude ja elamuste kirkust. Kuid teiselt poolt just nimelt tühistama tähendusi, mis tavapäraselt selliste elulugude ümber müüte loovad. Erinevalt teatrist, mis näeb narratiivis oma vastast ja soovib seda lõhkuda, „et iga vaataja peas tekiks oma lugu” vms, püüab „(Untitled)” just seda võimalust vältida, vähemalt hetkeks edasi lükata. Kohati häiriv ja väsitav kujundikeel peab publikuga jagama just protagonisti kõige isiklikumaid seisundeid, et vaataja ei jõuaks hakata tema eluloost mingit enesele sobivat edulugu konstrueerima. Teatrikunsti ülesanne on ju ennekõike püüd tegelast mõista. Vaatamata sarnasusele ei tähenda see alati sedasama, mis püüd „tõlgendada”. Vastavat kiusatust tekitavad tihtipeale just mässulised marginaalid ja noorelt lahkunud poeedid. Publik võib nautida Hendrixi enesehävituses mingit erutavat, talle endale kättesaamatut pöörasust, kuid lisada siis igaks juhuks, et tegelikult oli tegemist õrnahingelise ja häbeliku inimesega. Või siis kaasa kiita Morrissoni misantroopiale, arvates, et nõnda see tema enese peale ei laiene. Tõlgendades tekib kiusatus õilistada ja hägustada tervikut mõne osa kaudu ning see hägu hakkab vaataja teadvuses toimima nii emotsionaalselt kui ka märgitasandil.

Vaataja võib tunda mässulist erutust, jagades lava vahendusel eufooriat, kui kangelane n-ö ühiskonna peale oksendab, kuid tunduvalt lihtsam on enese eest põgeneda pihustuvaid pritsmeid jälitades kui iivelduse algpõhjuse tuvastamise kaudu. Vabastav kunstielamus, mis põikleb tähenduselt tähendusele, võib olla vaid näiliselt riskantne, palju keerukam on taluda elamust, mis sunnib hetkeks ühte seisundisse pidama jääma.        

Kuidas siis aga ikkagi mõista, „mis peategelase hinges toimub”? Selle seisundi teenistuses toimib juba tema eluloo ülesehitus. Enamasti püütakse stiilis à la „leidsin pööningult päevikud” jne fiktsionaalset ego üles puhuda, looritada seda küll müstikaga, kuid samavõrra ka põlistada. Istutada see ego vaataja teadvusse, et seda saaks toitma hakata retseptsioon, olgu küll puuduolemise kaudu, kuid tähendusepudemelt teisele liikudes siiski pideva ja püsivana. Praegusel juhul on selliste vahenditega loodud aga kangelane, kes püüab just vältida seda egossepõlistumist, püüab pigem lahustuda. Selleks on peategelase kujusse vihjete kaudu kokku kuhjatud palju konkreetseid elulugusid, Nick Drake’ist Johnny Cashini välja, et muuta illusoorseks meie võimalik kõiketeadev eelarvamus mässulise marginaali eraklikkuse põhjuste osas. Heaoluühiskonna toetavas raamistikus kipume neile kangelastele ikka omistama mingit abstraktset vastasseisu ühiskonnaga. Vaatamata sellele, et stseenid emaga (Marika Vaarik) või ka politseinikega (Rasmus Kaljujärv ja Andres Mähar) seda justkui kinnitaksid, oleks see liiga lihtne.

Juba esimesel kohtumisel Ühiskonnaga küsitakse peategelaselt, sedapuhku Jaak Printsi kehastatud produtsendi suu läbi: „Mille vastu sina mässad?”. Peategelase vastus („Ma ei mässa”) ei kõla justkui usutavalt. Ja tegelikult on produtsendi väites („Kõik mässavad!”) ka oma sügav tõetera, kuid mitte nii sügav, et selle üle tasuks pikemalt arutlema jääda. Vastupidi, kombatavam ja mõistetavam on püüda see mässupotentsiaal kuidagi kaubaks muuta. Sellest ka kohe järgnev suuremeelne lubadus: „Ma võin sulle mõne esinemise korraldada”. Peagi järgneb aga maailmavaateline konflikt peategelase „see ei tundu õige” ja produtsendi „mis sul viga on” vahel. Tegemist pole üksnes mässuga ühiskondlike turureeglite vastu, sest sel juhul võib „see ei tundu õige” mõjuda ka puberteetlikult epateerivana. Kuid see võib ka väljendada just nimelt kartust, et oma tervikutunnet jagama hakates antakse see üle mingisse tähistajamängu, kus tähendused eemalduvad andjast ja erinevalt ajastu üldvaimust võib see mõte tekitada õõva. Kuigi psühholoogiliselt võib seda muidugi seletada ka puuduliku armastusvõimega, soovimatusena jagada, oleks ikkagi liiga üheplaaniline näha produtsendi hoiakutes üksnes silmakirjaliku ühiskonna koondkuju. Lavastus pigem ei tegele ühiskonnaga, ta püüab niivõrd, kui see on võimalik, keskenduda peategelase tajudele, neid võimalikult kiretult kirjeldada. Sest lavaliselt ja sotsiaalselt intrigeerivaid konflikte ju peategelasel teistega ei ole. Peategelane isegi ei vaidle emaga, kui see räägib tõelise riski olemusest, ega politseinikega, kes rõhutavad, et süsteem ei kaitse inimest mitte teiste, vaid tema enese eest. Ta pigem nõustub nendega.  

Taotlus tajuda reaalsust sedavõrd intensiivselt, et see mõjub lausa tungina Reaalse järele, väljendudes seega olematusse hajumise soovina, mõjub sõnadesse panduna silmakirjalikult ja edevalt. Seetõttu tulebki seda seisundit püüda edasi anda tajude kaudu, vältides selle põhjendamist. Ka suhe puhtusefriigist emaga ei väljenda peategelase vastasseisu väikekodanlusega, nagu esmapilgul tahaks öelda, vaid pigem hingesugulust, ülimat puhtusetungi ja emarüpe nostalgiat.  

Tunnet, kus enesetühistustung võib väljendada täiusesoovi, ei olegi tegelikult võimalik mõista. Fänn, kes oma iidoli puhul sellele kaasa noogutab, käitub pahatihti lihtsalt groupie’na. Mingil määral on seda siseilma võimalik aga kirjeldada, püüda osa saada selle aistingutest. Nii roosa kuu kui ka linnukujundite kaudu võib aimata, et enim on sel lavastuse erakkunstnikul kokkupuutepunkte Nick Drake’iga. Jõulist katset kirjeldada Drake’i siseilma, mis mässu välistunnustele vaatamata ei püüa epateerida ja mis ohvrimotiivide esiletoomisele vaatamata ei kutsu lugejat ka teda ülistama, võib leida näiteks Lauri Sommeri raamatust „Kolm yksiklast”. Lavastus on püüe sellesarnaseid elamusi lavapiltidesse vormida.  

Ma ei taha väita, et psühholoogiline teater seda ei suudaks, sest räägitagu mida tahes, õigupoolest on siiski üsna vähe seda, mida psühholoogiline teater ei suudaks. Siiski kaasnevad sellega just need eelkirjeldatud kõrvalnähtused, mis on tihedasti seotud tõlgendamiskiusatusega. Nii näitleja kui ka vaataja peaksid hakkama selle seisundi advokaadiks, tajusid motiveerides ja ühiskonnaga suhtesse seades, ning see võib tekitada kas trotsi või kriitikavaba samastumissoovi, olgu siis kaasa tundes või hukka mõistes. Kuid sellega on juba eemaldutud loovuse ja iivelduse algimpulssidest.