Urmas Oja: Keskerakond teeb igast linlasest tola

Kahtlemata teevad musti JOKK-tehingud ka teised erakonnad, ent Keskerakond toimetab ses vallas ikka täiesti erilisel tasemel. Nad justkui teeksidki ise teatrit, annaks etendust, milles on sunnitud mängima kõik linnakodanikud.

Sellele osutab NO99-teatri värske K-korruptsiooni ekskursioon-aktsioon. Näitleja Eva Klemetsi juhtimisel alanud jalutuskäigud vanalinnas („Tallinn – meie linn“) ei räägi kaugetest ja romantilistest ajaloolistest seikadest. Need keskenduvad Keskerakonna kahtlasele tegevusele kesklinna hinnalise kinnisvaraga taasiseseisvunud Eesti vabariigis.

Malbel toonil ette kantud lugulaulud sellest, kuidas Savisaar, Sepp, Parbus jt oma erinevatele lähedal seisvatele isikutele virtuoossete, aga samas vägagi läbinähtavate tehingutega vanalinna kortereid ja terveid kvartaleid on sokutanud, panevad esmalt muigama. No kuidas siis nii saab? Ah, see Savisaare värk!

Tegelikult on asi on naljast kaugel, ent kas keegi tõesti tunneb, et suudab midagi selle pulli peatamiseks ette võtta?

Peataja või muutja positsioonile ei asu ka NO99, mis agiteerimise asemel joonistab lihtsalt olemasoleva sõbralikult välja. Nii nagu ei jää ka tavalised vanalinna giidid Raekoja platsil USA pensionäride salgaga pikemalt analüüsima, miks ja kuidas inimesi ikka sellesse häbiposti pandi ning kas avalik poomine oli ikka humaanne viis halva käitumisega pürjelite meeli reguleerida. Sellised olid lihtsalt tavad ja oli kord.

K-kord peab aga ükskord lõppema. Tavakodaniku seisukohast on täiesti arusaamatu, miks ei jätku võimukoridorides energiat sellele punkti panemiseks. Kõik justkui teavad, et midagi kusagil mädaneb, ent selle asemel, et probleem kõrvaldada, avatakse pigem aknad, kust ebameeldiv hais välja lainetada võib.

Loodetavasti õnnestub NO99 Ühtsel Eestil vähemalt tõe kättenäitamisega meid uuesti ärkvele raputada. Suur osa linnarahvast on Keskerakonna sepitsused ja kõik sellesse puutuva ju mingi tüütu ja ebameeldiva teabena juba ammu oma aju passiivsetesse sagaratesse suunanud.

Delfi, 1. mai 2010